Nikerdatud Kolgata-stseeni akantuslehe otsakestest moodustatud iluraamis on Sten Karling pidanud Johann Valentin Rabe tööks. Figuuride tüpaaž ja lõikejoon, nii palju kui paksu(de) sekundaarse(te) värvikihtide alt või arvata, kõnelevad aga pigem Ackermanni autorluse kasuks.

Carl Siegmund Waltheri maal „Kolgata“ on üks neist kümnetest, mis Dresdeni päritolu kunstnik Eesti kirikutesse 19. sajandi keskpaigas maalis. Tõenäoliselt oli tema töö hind võrdlemisi odav ja töötempo kiire. Waltheri värvirõõmsad pildid olid kunstihariduseta koguduseliikmetele meele järgi, neil kujutatud inimesed mõjusid leebetena.

Rudolf von zur Mühleni õlimaal on suurepärane näide selle kohta, kuidas mõnes koguduses 19. sajandi lõpus hoiti veel kinni ortodokssest luterlusest, mille keskmes oli Kristuse ristisurm ja inimkonna lunastamine oma kannatuste ja verega. Võrreldes Waltheri maaliga mõjub von zur Mühleni maal väga süngelt. Altariseina kõrgendamine ja keskmaali formaadi suurendamine on kooskõlas uue kiriku proportsioonidega – altaripildiga kogudusele edastatav sõnum Kristuse ristisurmast ja inimkonna lunastusest pidi olema nähtav ka kirikusaali kaugemast nurgast.

Hageri uue kiriku ehitamine jäi aega, mil eesti rahvuslik liikumine oli täies hoos ning altariseinale eestikeelse kirja – tähendussõna, kristliku õpetuse – puudumine muutunud sobimatuks. Koguduse saksa eliit pidi arvestama koguduse eesti enamusega.