Christian Ackermanni projekt sai veel ühe tunnustuse – EKA loomepreemia “avastuslikult autorit loova näituse “Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” Niguliste muuseumis ning selle “taaskasutus” Tallinna toomkirikus, Christian Ackermanni kodukirikutes ja veebis koostamise eest.”
Tiina-Mall Kreem ja Hilkka Hiiop võtsid III advendipühal (12.12.2021) uhkuse ja tänulikusega vastu EELK Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse teenetemärgi Christian Ackermanni uurimise ning Eesti kiriku- ja kultuurielu edendamise eest. Tegelikult on teenetemärk kogu projekti meeskonnale ja muidugi ka Christian Ackermannile!
Jätkates varasemate näituseprojektide traditsiooni, valmis EKA Kunstikultuuri õppekoordinaatori Pille Teppani osavate näppude all Ackermanni näituste väliplagust imetabane kleit! Plagu on seisunud Tallinna linnaruumis pea aasta – kõigepeal Niguliste, siis Toomi ees ning talletab endas üksjagu ajalugu ja paatinat.
Väliplagu Toomis näitusekreklaami rollis ning väliplagu järelelu ülišiki kleidina.
Lõppenud on Ackermanni näitusetuur pealinnas – kõigepealt Nigulistes, siis Tallinna toomkirikus – aga see ei ole veel Ackermanni loomingu eksponeerimise lõpp. Nüüd on skulptuurid koos näituseposteritega jõudnud tagasi kodukirikutesse ja paigutatud oma kohtadele. займы без проверок и звонков на киви кошелек
Ackermanni rändnäitus kodukirikutes.Täname kõiki kirikuid ja kirikuõpetajaid: Rapla (Mihkel Kukk), Simuna, Rootsi-Mihkli (Patrik Göransson), Martna (Küllike Valk), Karuse (Meelis Malk), Juuru, Lihula (Kaido Saak), Järva-Madise, Tallinna toomkirik (Arho Tuhkru), Türi; lisaks Vigalat ja Hagerit, kus küll näitus ei jätkunud, kuid Ackermann kenasti omal kohal.
Juba praegu saavad huvilised, kes soovivad Ackermanni skulptuure vaadata tema tegelikus kontekstis – osana kirikuruumist, osana altaritest ja kantslitest – külastada kodukirikuid. Aga järgmisel suvel, kui ilm on soe ja kirikud igapäevaselt avatud, on see hea põhjus võtta ette üks ilus ja kultuurne Eesti reis. Kohaliku pärandi hindamine on üks neist vähestest positiivsetest õppetundidest, mida pandeemia-aeg on meile andnud.
Abiks Ackermanni huvilisele: neis kirikutes leiab Ackermanni töid.
Ainus erand, kes jääb veel mõneks ajaks kodust kaugele, Eesti Kunstiakadeemia konserveerimisosakonda, on projekti “kaanepoiss”, Koeru kiriku krutsifiks. Tema puhastamisprotsess veel jätkub. Ja nagu Koeru õpetaja Jaanus Tammiste südamest soovib – väärikaks kojusaabumiseks ka uhke kirikuruumi korrastmine lõpuni viia.
Koeru kiriku uhked keskaegsed maalingud, mis osaliselt vajavad veel hilisemate lubjakihtide alt avamist. Just sellesse võimsasse interjööri jõuab peatselt ka krutsifiks.
Pealinna näituste lõpuakordina tegi Mia-Maria Rohumaa, EKA konserveerimisosakonna magistritudeng toreda video, kus tudengid meenutavad oma esimesi kokkupuuteid Ackermanni loominguga.
Nagu viimasel ajal kombeks, näitusi mitte ainult ei avata, vaid ka lõpetatakse pidulikult. Kohe-kohe on sulgumas Ackermanni näituste sari (algselt Nigulistes, seejärel Tallinna toomkirikus) ning kujud on naasmas oma kodukirikutesse. Pandeemia tõttu edasi lükkunud seminar „Ackermanni akadeemia“ (toimus 2. 10. 2021 Nigulistes ja Tallinna toomis) kujuneski näituse ja projekti intellektuaalseks kokkuvõtteks, kus varauusaja tippuurijad rääkisid selle perioodi kultuurilistest ja sotsiaalsetest kontekstidest, kuhu paigutub Ackermanni töökoja looming. Hoolimata sellest, et mitmed planeeritud ettekanded jäid haigestumiste tõttu ära, kujunes üritus väga meeleolukaks ja silmiavavaks. Päeva esimeses osas Nigulistes rääkis varauusegse kaubanduse uurija ja praegune EKA muinsuskaitse magistrand Hannes Vinnal apteegi ja kunsti suhetest ning sellest, kuidas tollel ajal kauples kunstitarvetega just apteeker. Teoloogid Alar Laats ja Meelis Friedenthal avasid luterliku teoloogia ja traditsiooni mitmekihilisust ning ajaloolane Triin Kröönström, Ackermanni-projekti üks uurijatest, tõi publiku ette kuhja materjale, mis jäid küll aja- ja ruumipuudusel Ackermanni monograafiast välja, kuid võiksid märkimisväärselt panustada selle perioodi kunstipilti. Akadeemia lõpetas Ackermanni näitusetuur toomkirikus, kus projekti (mittehaigestunud) kuraatorid Hilkka Hiiop, Anneli Randla ja Triin Kröönström rääkisid näituse neist prismadest, mis ei kuulu tavapärase ekskursiooni raamidesse.
Ackermanni akadeemia ringkäik näitusel.
Hoolimata haigestumistest ja päikeselisest ilmast oli osalejaskond muljetavaldav ja loodetavasti kõigile nauditav. Päeva lõpus pakiti sisse Rapla kantsli kolm kuju, kes naasid kodukirikusse tähtsal päeval, 3.oktoobril, mil tähistati Rapla kiriku 120 aastapäeva.
Ja hoolimata sellest, et nimetasime ürituse Ackermanni finissaažiks, on näitus veel viimaseid nädalaid avatud. Kõik, kellel see nägemata, tuleb minna – Ackermanni skulptuurid pole iial sellisel viisil kohtunud, ka meistri enda eluajal mitte ning ilmselt läheb sajandeid, kui selline asi uuesti ette võetakse.
Suurimad tänud Niguliste teadurile Kerttu Palginõmmele, kes kogu ürituse organisatoorika enda õlule võttis.
Aastapreemia laureaadid, kes kuuluvad Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingusse. Taamal Ackermanni kirikud: Niguliste ja Toom.
Ühingu aastapreemia pälvis Christian Ackermanni uurimisprojekt.
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu traditsioonilise aastapreemia pälvis Christian Ackermanni uurimisprojekt ning selle liikmed HilkkaHiiop, Tiina-Mall Kreem, Anneli Randla, IsabelAaso-Zahradnikova, TriinKröönströmjaAndres Uueni. Erakordselt põhjalik ning laiaulatusliku haardega projekt “Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” (2016–2020) tõi esmakordselt nii erialaringi kui väga laia publiku ette meie 17. sajandi lõpukümnendite kõige suurema kunstniku. Mitmetasandilise uurimisprojekti suurimateks väljunditeks olid 2020. aasta lõpul Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis avatud suurejooneline näitus ning mahukas monograafia. Christian Ackermanni loomingut tutvustav näitus on sel suvel ja sügisel vaatajate ees Tallinna toomkirikus.
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemiaid on välja antud alates 1996. aastast, 1972. aastast kuni 1991. aastani tunnustati Eesti kunstiteadlasi Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni poolt.
Rõõm on teada anda, et Tallinna toomkirikus avati Eesti barokitähe – Christian Ackermanni – loomingu ülevaate näitus! Näitus, mis Covid-19 pandeemia tõttu jäi Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis lühikeseks ning mis pärast Nigulistet pidi üksikosadena jätkuma Ackermanni loominguga seotud EELK kihelkonnakirikutes, teeb pika ja igati põhjendatud vahepeatuse piiskoplikus toomkirikus. Kirikus, mida võiks nimetada ka Christian Ackermanni muuseumiks – suure osa elust luterliku kiriku teenimisele oma kunsti kaudu pühendunud meistri templiks. Nii palju ja nii uhkeid Ackermanni töökojas loodud kunstiteoseid, nagu toomkirikus ei ole olnud üheski teises Eesti pühakojas. Ja nüüd on võimalus näha neid koos meistri teiste töödega, vaadata veel Ackermanni nikerdatud Kristuse, Peetruse, Pauluse ja teiste kujudele silma.
Pärast näituse lõppu sügisel, viiakse kujud tagasi oma kodukirikutesse ning tõstetakse tagasi altariseintele ja kantslitele. Sinna, kus nad kõnelevad oma koguduse ja selle Jumalaga.
Kuna Simuna (ja Hageri) kirik soovis oma kujusid taas kodukirikus eksponeerida, paigaldasime need tagasi altariseintele. Simunasse sai koos kujudega kirikusse paigutatud ka ekspositsioonistendid.
Enne altariseinale paigutamist panime viimast korda kujud “ekspositsioonistendile”. Simuna daamid, Usk-Lootus-Armastus, on Ackermanni ühed kaunimad ja olid Niguliste näituse tõeline ehe. Edaspidi tasub neid minna vaatama kodukirikusse.
Enamus kujusid on juba langenud, vaid Toomi Peetrus, Paulus ja Kristus ootavad lahti võtmist.Kogu Ackermanni-tiim on tööhoos.Vigala kannatusinglid veel Nigulistes ja juba Toomis.Ehtne Maarja Magdaleena on kahelt poolt koopiatega kaitstud. Näod-näod-näodPeetruse ja Pauluse kojutulek.
Toomkirikus ootavad kujud uut väljanäitust – seniks saavad nad rahulikult siidipaberist teki all uute kliimaoludega kohaneda.
Skulptuurid Tallinna toomkiriku orelivääril näitust ootamas
Tänud kõigile, kes abistasid: Villu Plink, Aleksander Meresmaa, Mia-Maria Rohumaa, Triin Kröönström, Jüri-Martin Lepp, Raul Märjamaa, Tarmo Saaret, Maris Veeremäe, Anneli Randla, Ingrid Mäsak, Hilkka Hiiop
Veel nädal aega, 4.05 kuni 9.05, saab Niguliste muuseumis vaadata Ackermanni skulptuure.
Näitusele on kokku toodud suur valik Christian Ackermannile omistatud töödest, kokku 60 skulptuuri erinevatest Eesti kirikutest, kus neid saab uurida lähivaates, võrrelda erinevaid loomeperioode ning näha oma silmaga Christian Ackermanni meisterlikkust.
Kellel jääb Niguliste näitus vaatamata, saab Ackermanni loomingut juba peatselt imetleda Tallinna toomkirikus. Just sinna kirikusse, kuhu Ackermann tegi oma tippteosed, plaanime näituse mai lõpus uuesti üles seada.
Kirjutasime Ackermanni-raamatus, et 1984. aastal tegeles portaali restaureerimisega Moskva restauraator Juri Andrejev. Tookord ei teadnud me, et sellele eelnenud uuringud tegi meie enda konservaator, praegu Kanutis töötav Ingrid Pihelgas. Ta jõudis ka alustada imelist dokumentatsiooni, mis jäi paraku pooleli.
Igal juhul on ka lõpetamata dokumentatsioon sedavõrd väärtuslik ajaloodokument, et Kanut korrastab ja digiteerib selle ning annab üle Muinsuskaitseameti arhiivile.
Ackermanni uudised: see, et Niguliste muuseum ja näitus “Christian Ackermann – Tallinna Pheidias …” on publikule suletud, ei tähenda suurt vaikust. Meistri loomingu uurimine ja konserveerimine käib täie hooga ning paistab, et varsti on meie töörühmal jälle midagi öelda. Loodame-loodame, tegutseme edasi! деньги по паспорту сразу
Isabel restaureerib kujusid ja Hilkka-Jüri võtavad Linnamuuseumi maalilt viimaseid proove.Riin uurib Koeru Kristust XRF-aparaadiga, mille puhastamist samal ajal läbi viiakse.
Alates 2. veebruarist saab Tallinna Bussijaamas näha valikut Niguliste muuseumis avatud Christian Ackermanni näituse ekspositsioonist. Bussijaama ootesaali hakkavad kaunistama barokiajastu Eesti tuntuima puunikerdaja Ackermanni loodud kujude röntgenfotod, mis ühendavad uudsel viisil kirikukunsti ja nüüdistehnoloogiat.срочный займ денег через интернет
„Pop-up-näituse formaat võimaldab Ackermanni loominguga tutvust teha laiemal ringil inimestel,“ rõõmustab Eesti Kunstimuuseumi turundus- ja müügivaldkonna juht Piret Järvan Tallinna Bussijaamalt tulnud ettepaneku üle. Tema sõnul jätavad Niguliste muuseumis eksponeeritavad, peamiselt Põhja-Eesti kirikutest pärit Ackermanni loodud kujud erakordse mulje ka neile, kes võib-olla muidu kirikukunsti vastu huvi ei tunne. „Suure tõenäosusega ei pruugi neid kujusid sel sajandil enam koos näha, sest nad rändavad tagasi oma kodukirikutesse. Bussijaama näitusel on väljas kujude röntgenfotod, mis valmisid ülimahuka uurimustöö raames ning tänu Maksu- ja Tolliametile. Usun, et see omamoodi näitusekild bussijaamas võib tekitada huvi ka Niguliste muuseumi külastamiseks,“ märkis Järvan.
Tallinna Bussijaama juht Airika Aruksaar avas koostööidee tagamaad: „Tahame oma kliente ikka positiivselt üllatada ning pakkuda bussiootajale võimalust mõtiskleda ka teistel teemadel kui tavapärane punktist A punkti B jõudmine. Eesti Kunstimuuseumi näitus on samuti seotud reisimisega – eks ole ju ka puukujud Eesti kirikutest teinud oma ajutise rännaku Niguliste muuseumisse. Loodame, et sellest kasvab kena pikemaajaline koostöö.“
mirziamov.ruTõnismäe eeslinn, kus asus Ackermanni maja (maja, mida me peame Ackermanni elukohaks, ei ole plaanile joonistatud). Majad kaardil on illustratiivsed, kuid majade tüübid võivad olla reaalsed, kaardi autor Johan Holmberg elas ise samuti Tõnismäe piirkonnas. Esiplaanil on 1672. aastal soomlastele ja sõduritele ehitatud ristikujuline (Soomes sel perioodil tavapärane) puust kirik. Väljalõige Johan Holmbergi kaardist, 1689 (?) (RA, EAA.1.2.C-III-2).
Väheste andmete põhjal on olnud põhjust oletada, et puunikerdajast vabameister Christian Ackermann asus peale Tallinnast lahkumist 1679. aasta lõpus koos perega elama Toompeale ning elas seal kuni Toompea tulekahjuni 1684. aastal.
Punasega plaanil märgitud Toomhospidali kvartal, kus asus Christian Ackermanni maja. Fragment Tallinna lähiümbruse situatsiooniplaanist, 1698(?).
Tema edasise elupaiga kohta oleme arvanud, et see asus Tõnismäel. Nimelt just Tõnismäel ilmub ta välja 1705. aastal sõjaväelaste majutamise tarbeks koostatud majaomanike nimekirjas maja nr 50 üürnikuna.
Maja asukoha määrasime oletades selle sama nimekirja alusel. Toompea eeslinna kinnistute ja kruntide loendamisel alustati ikka Tõnismäe kiriku kvartalist. (1672. aastal püstitati ilmselt kunagise Antoniuse kabeli asukoha lähedusse ristikujuline puust kirik soomlaste ja sõdurite jaoks, mida nimetati Kaarli kirikuks). Nii ka selles nimekirjas on esimesena kirjas kiriku juurde kuuluvad hooned, köstrite majad ja soome pastoraat – mis ilmselgelt osundab nende asukohale praeguse Tõnismäe, Hariduse ja Pärnu maantee vahel – ning sellele tuginedes arvasime, et samuti nimekirja eesotsas olev Ackermanni maja on kusagil lähikonnas.
Johan Holmbergi plaan Toomhospidali kvartali kruntidest, 19. august 1689 (RA, EAA.1.2.834).
Värske arhiivileid, milleks on ühe Tõnismäe kvartali plaan 1689. aastast ja sellel antud kruntide omanike nimekiri, näitab, et Ackermanni maja asub Toomhospidali kvartalis.
Plaani koostamisest 1705. aasta majutusnimekirjani möödus 16 aastat, kuid siiski olid mitmed 1689. aasta plaanil märgitud Toomhospidali kruntide omanikud (kruntrentnikud) või nende lesed märgitud ka 1705. aasta majutusnimekirjas ning sarnases järjestuses – päripäeva ümber kvartali. Nii selgubki, et majutusnimekirjas majas nr 50 elav puunikerdaja Christian Ackermanni elukoht paigutub plaanil krundile nr 7 ehk 1689. aasta plaani järgi Matthias Bachile kuulunud krundile.
Matthias Bachi krunt nr 7, oli teistest 3–4 korda suurem (umbes 2000 ruutmeetrit). Tema kruntrendi suurus olnuks krundi suuruse järgi arvestuslikult umbes 30 riigitaalrit aastas, aga ta oli 1689. aastal kruntrendist vabastatud, kuna ta oli „pime ja väga vaene“.
Matthias
Bach oli puunikerdaja Christian Ackrermanni naise Anna vanema õe Maria mees.
Maria oli Toomkodanik Matthias Bachiga abiellunud pärast oma esimese mehe surma
1676. aastal. 1679. aastal puhkenud tüli käigus kaotas Maria mees nägemise.
Tema juurde majutatud kapten Heinrich Carl von Buxhoeveden (+8.12.1685) oli
talle kruusiga vastu nägu löönud, nii et ta ühest silmast pimedaks ja teisega
vaid õige pisut nägema jäi. Hüvitiseks sai Bach oma käsutusse krundi koos paari
talupojaga Buxhövdenile kuuluvast Palivere mõisast. See tagas lasterohkele
perele esialgu napi, kuid stabiilse sisstuleku. Lisaks oli Bachil õigus õlut
pruulida ja ta müüs õlut ka toomhospidalile. Matthias Bach oli tubli kohtuskäija.
Ta esitas muuhulgas kaebuse Christian Ackermanni vastu, kaitstes oma naise
Maria ja nende majas elava Anna Martensi noorema õe Catharina õigusi nende
vanemate pärandi asjus. Martensite päranditüli õdede vahelisi suhteid ilmselt
täielikult ei rikkunud. Kaks aastat hiljem 13. veebruaril 1691 sündinud
Christian Ackermanni ja Anna Martensi tütre Maria ristiemaks oli lapse tädi
Maria, „pimeda Bachi naine“– nagu teda siis Toomkiriku kirikuraamatus nimetati.
Ei ole päris selge, millal Bach selle krundi
oma käsutusse sai. Võrreldes kahte plaani (Waxelberg 1678 ja Holmberg 1689)
näib kvartal selles ajavahemikus olevat täiesti uueks saanud. Teistsugune
kruntide jaotus, teised isikud omanikeks – ehk võib arvata, et kvartali
jagamine ja ka hoonestamine leidis aset 1680. aastatel. Kas see oli seotud
Toompea tulekahjuga, kindlustuste ehitusega ja selle tarvis ümbruse
korrastamisega, mõisate reduktsiooniga vms – ei ole võimalik hetkel oletada.
Aga selge on, et hiljemalt 1689. aastast kuulus krunt Matthias Bachile, kes
seal nähtavasti sel ajal ise ka elas ning järgnevatestki aastatest on mitmeid
kaebusi ja sekeldusi, mis lubavad arvata, et ta elas jätkuvalt Toomhospidali
kvartalis.
Selge ei ole ka see, millal Bach sellest majast lahkus ja millal Ackermann sisse kolis. Ackermanni abikaasa Anna Martensi perekonna päranditüli materjalide põhjal võib öelda, et Matthias Bachi ja Maria Martensi juures elas 1689. aastal pigem perekonna kõige noorem tütar, Anna ja Maria õde Catharina, kes sel ajal oli veel vallaline. Järelikult pidi Christian Ackermann elama kusagil mujal – paraku pole hetkel võimalik selle kohta mingeid oletusi teha. Matthias Bachi majja võis Christian Ackermann kolida alles sõja ajal, võimalik, et 1704. aastal, kui sai selgeks, et Matthias Bachile kuulunud talupojad Palivere mõisas on tema krundilt lahkunud (vist sõjaväkke) ja perekonnal ei olnud enam ka väikest püsivat sissetulekut, mis võis sundida oma maja välja üürima.
Christian Ackermanni maja majutusnimekirjas, (TLA.230.1.Aa 100).
1705. aasta Toompea eeslinna majutamisnimekirjas (TLA.230.1.Aa100, leht 12) on number 50 all märgitud: Puunikerdaja ja üürnik majas Christian Akermann; üks soe elu- ja töötuba 3 sülda pikk ja 2,5 sülda lai (5,3 x ja 4,5 meetrit), väike külm kõrvalkamber. Siin majutub 2 allohvitseri de la Gardie rügemendist ja 3 tragunit härra kapten Virgini (kompaniist), Need tuleb välja võtta ja nende vastu 8 meest sisse panna.
Nimekirjast
ei selgu, kes oli maja omanik, kellele Ackermann üüri maksis.
Aasta
või paar hiljem on Ackermann majast Tõnismäe-all lahkunud ja tema asemel
märgitakse maja elanikuna kangur Peter Bergi, kes oli arvatavasti järgmine
rentnik. Kuhu asus elama Ackermann, kes 1707. aasta suvel veel kindlasti
Tallinnas oli ja Rootsi-Mihkli kirikust kantsli nikerdamise eest tasu sai,
teada ei ole.
Kus asus plaanile joonistatud kvartal?
Kui me esimese hooga arvasime, et see asus Kevade-Toompuiestee-Adamsoni tänava nurgas, kuhu Toomhospidal on tavatsetud paigutada, siis peame oma arvamust korrigeerima. Ragnar Nurga uuematele andmetele tuginedes asus Toomhospidali kvartal Suur-Ameerika-Väike-Ameerika ja Pärnu mnt nurgas, kus praegu asub uus ministeeriumide hoone. Ning seal kvartalis asus ka Matthias Bachile kuulunud krunt, kus paiknes maja, kus elas 1705. aastal Christian Ackermann oma perega.
Paraku suutsime uute leidudega fikseerida tema maja asukoha, kuid saime ka teada, et kirjeldatud majas elas ta lühikest aega ning teada saime ka seda, et meil puudub teadmine tema elukohast aastatel 1684 – u. 1704. Endiselt ei tea me, kuhu ta asus elama peale Toomhospidali kvartalist lahkumist. On küll mõningaid andmeid, millest võiks järeldada, et Ackermann asus elama all-linna linnamüüride vahele, kuid need andmed on üpris kaudsed ja midagi täpsemat me ei tea. Tuleb tõdeda, et uue leiuga tuli teadmatust justkui juurde, kuid samas on selgus siiski suurem.
Oleme Ackermanni “kodukirikutesse” jõuludeks üles seadnud posterid, mis selgitavad altariseinte ja kantslite kujude puudumist: need on viidud Nigulistesse väljanäitusele. Kokku saab Nigulistes näha 60 Ackermanni töökojast pärinevat skulptuuri.
Ilus on näha, et sellega on juba algus tehtud “võrgustiknäitusele”, mida plaanime suvel Ackermanni-kirikutes kohapeal, kui kujud tagasi koju jõuavad. Sest lõpuks on ju oluline, et inimesed läheksid kunstiteoseid imetlema nende päris kontekstis ja keskkonnas – Eestimaa kirikutes.
Siit saab vaadata Niguliste muuseumis eksponeeritud näituse virtuaaltuuri, mille tudengid tegid tudengitele: Mia Maria Rohumaa ja Jüri-Martin Lepp on mõlemad osalenud mitme aasta jooksul Ackermanni uuringutel ning teavad, millest nad räägivad!
Selline nägi välja Koeru Krustifiksi Evangelisti-maalingute autori Linnamuuseumist pärinev teos enne konserveerimist (vasakul) ja selline näeb välja pärast mustusekihi eemaldamist (paremal).Võrdluseks Koeru Krutsifiksi ristipuu otstelt avanenud Evangelistide kujutised – sarnasus “Püha Õhtusöömaaja” lõuendmaaliga on ilmselge.
Täna püstitati Tallinna toomkirikusse taas tellingud, aga see kord tavalised (mitte sellised disaintellingud, nagu 2016. aastal) ja selleks, et Ackermanni nikerdatud barokk-skulptuurid altariseinalt ja kantslilt maha võtta ning Niguliste muuseumi näitusele viia. Rassimist, aga ka hirmu – et keegi, ei inimene ega pühak(ukuju), alla kukuks – oli palju. Aga lõpp hea – kõik hea, nagu kinnitab ka apostlite, evangelistide, Kristus Võitmatu ja Maarja-Magdaleena vahel istuva Toomkoguduse hea õpetaja, Arho Tuhkru, rõõmsalt rahulolev ilme. Suur ja soe tänu kõigile, kes kaasa aitasid!
Kõik need Chrsitrian Ackermanni kujud, ühed kaunimad meistri loomingus, osalevad ülehomme, 23. novembril toimuval Toomkonverentsil “Jumala kirkuse näitelava”. Täpsemalt – kujud seisavad Hilkka Hiiopi ja Tiina-Mall Kreemi ettekande „Hetk ja meeleolu enne näitust Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ keskmes ning auväärt publikul on võimalik neid näha sõna otseses mõttes külg-külje kõrval ja silmast-silma kirikus, mille kirgastamiseks nad on loodud.
Näitus
Niguliste muuseumis avaneb publikule 6. novembril 2020.
Järva-Madise, Simuna ja Vigala skulptuurid Nigulistes.займы долгосрочные без отказаTaavi Tiidor ja Villu Plink võtavad Türi altariseinalt alla Moosese ja Kristuse käega Ristija Johannese.Naissoost demontaažibrigaad (Mia-Maria Rohumaa, Tiina-Mall Kreem ja Hilkka Hiiop) võtab alla kauneid Vigala ja Simuna daame.Kõik kujud koos Rode altari taga.
Mia-Maria Rohumaa, Ackermanni tiimi liikme ja Niguliste hardusprogrammide kuraatori emotsioon ja kommentaar:
VAATEID ACKERMANNI TIIMI KOGUMISRETKELE AUTO TAGUMISELT ISTMELT, RISTIJA JOHANNES KÕRVALT
Mida võtta kaasa kogumisretkele? Telefon, arvuti, nuga. Kaks jopet – kes teab. Maakirikud on rõsked ja oktoobri lõpp on krõbe. Veepudel. Kohvi saab bensiinijaamast.
Tanklakülastajad imestavad – kes on need kuldseks tembeldatud
pluusidega tegelased ja miks nad kell 10 hommikul kirglikult ja läbisegi
räägivad inglitest ja tellingute transpordist. Kui nad vaid teaks, et õhtul
sõidab see seltskond linna tagasi puidust inglite ja bussitäie
barokkskulptuuridega!
Esimene peatus on Vigala kirik.
Vigalast saame mõned voorused, paar Peetrust ja Paulust, Kristus
Võitmatu ja ansamblitäie putosid. On näha, et Ackermanni-tiim on harjunud koos
tegutsema. Vähem kui tunni ajaga laotakse tellingud, tuuakse altariseinalt ja
kantsilist alla skulptuurid, võetakse tellingud taas maha ja kantakse bussi.
Samal ajal pakitakse skulptuure mullikilesse nagu suleteki sisse – sõrmed külmetavad ja hea meelega poeks ise sellisesse
pilvekesse. Selle asemel lööme autole hääled sisse ja võtame suuna Türile,
kevadpealinna.
Türi kirikust tulevad meiega Ristija Johannes ja Mooses, kuid oh häda! Johannes (see sama, kellel on kolm küünarnukki), ei taha kuidagi autosse mahtuda. Ent viis pead on ikka viis pead ja üheskoos saadakse apostel turvaliselt Hilkka auto tahaistmele.
Selle retke alapealkiri võiks olla “Reis ümber maailma”: Türilt Simunasse sõites hakkab tunduma, et on võetud nõuks vabariigile ringi peale teha. Autos veedetud tunnid ei lähe aga raisku, vastupidi. Kui Hilkka on roolis, istub Tiina-Mall ta kõrval telefoni, arvuti ja kahe märkmikuga. Maantee-kontor missugune!
Mina kohtusin Christian Ackermanniga esimest korda paar aastat
tagasi suvesoojas Simunas.
Nüüd on Ackermanni skulptuurid ka mulle igapäevaseks nähtuseks saanud, aga
taaskohtumine Simuna kaunitaridega (eriti armastust saatva lapsukesega…) oli
rõõmustav.
Taavi abiga astusid altariseinalt alla Usk, Lootus ja Armastus,
kusjuures suurim neist kolmest on teadagi… Mullikilesse mähitud figuurie bussi
juurde kandes tõdesime, et siin läheb kitsaks.
Enne autosse istumist kuulsin, kuidas Hilkka ütles telefoni:
“…meie eesmärk on ju siiski Kristus maha võtta.” Jajah, eesmärgid olgu ikka
suurejoonelised.
Järva–Madise kiriku ees seistes tundus, nagu oleksime maastikumaalis. Õhtuvalgus, roosatriibuline taevas ja käratsevad rändlinnud lõid sobiva tausta meie lõbusale külmetavale seltskonnale. Hiljem selgus, muide, et sooja oli täpselt üks kraad. Pakkisime päeva viimaste inglite tiibu erilise helluse ja hoolega ning asusime koduteele. Vahepeal oli pimedaks läinud ja põnev oli mõelda, et tunni pärast on Nigulistes koos seninägematu hulk Ackermanne!
Epiloog: täna hommikul pakkisime Merikesega eilse saagi lahti,
nüüd on Niguliste kooriruumis rivis 40 Ackermanni skulptuuri. Vaatepilt on
muljetavaldav. Küllap oleks Ackermannil endalgi huvitav oma elutööd nõnda ritta
seatuna vaadata.
14. oktoobril Proto Avastustehases toimunud tänuüritusel andis Muinsuskaitseamet preemiad neljateistkümnele möödunud aasta kõige silmapaistvamale restaureerimistööle, uusehitisele ajaloolises keskkonnas, inimesele, avastusele ja teole.займ на карту без проверок и отказа
Laureaadi tiitel kategoorias Parim uurija omistati Christian Ackermanni projekti uurimismeeskonnale.
Hurraa-hurraa-hurraa!!!
Auhinnagalale jõudnud tiimi liikmed: Andres Uueni, Hilkka Hiiop, Anneli Randla, Triin Kröönström, Taavi Tiidor, Alar Läänelaid, Aleksander Miksjuk, Jüri-Martin Lepp, Villu Plink, Priit Laatre, Hannes Vinnal, Marti Laurimaa. Pildilt (ja peolt) puudusid Tiina-Mall Kreem, Isabel Aaso-Zahradnikova, Signe Vahur, Riin Rebane, Hembo Pagi ja paljud veel.
Septembri viimsel pühapäeval, 27. 09, tõime näitusele esmiesed kujud – Juurust kaks Kannatusatribuutidega inglit ja kaks Kristust ning Raplast Markuse, Matteuse ja Kristuse. Näituseni on küll jäänud enam kui kuu aega, aga selle aja jooksul saavad skulptuurid kohaneda uute kliimatingimustega.займ на мгновенно круглосуточно без отказа 150000 рублей
Juuru kantslilt tuleb näitusele 4 skulptuuri: kaks kannatusatribuutidega inglit, Kristus Võitmatu ja Kristus Maailmapäästja. Fotod: Jaak KadarikJuuru kujude alla võtmine. Video: Jaak KadarikJuuru kirikus saatis kogudus skulptuurid pidulikult teele – nende demonteerimine ja kujudega hüvasti jätmine olid seotud koguduse 782. aastapäevaga. Foto: Taavi TiidorRaplas saatis kujud ära koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Foto: Hilkka HiiopJuuru ja Rapla kujud Niguliste trepikäigus ootamas näitust. Foto: Hilkka Hiiop
Lisaks Luukasele oleme Koeru krutsifiksi ristihaaradelt jõudnud avada ka evangelistid Markuse ja Johannese – Markus lõviga ja Johannes kotkaga.
Markus, kes asub risti ülemises otsas, on kõikidest portreedest kõige paremini säilinud; risti allotsas paiknev Johannes on seevastu üsna räsitud. Siiski on isegi Johannesest piisavalt palju säilinud, et saada veelkord kinnitust maalija osavusest ning kinnitada, et tegemist on tõelise meistriga.
Ees ootab veel Matteuse avamine ning siis asume uuesti tööle Kristuse ihu ning Linnamuuseumi maali konserveerimisega.
1681. aastal nikerdas Christian Ackermann Tallinnas elanud kaupmees Johan Höppneri elutoale puidust ehisportaali.
Esmavaatlusel tundub, et portaali parem ja vasak külg peegeldavad teineteist. Kui süveneda ja vaadata lähemalt, siis selgub, et taimede valik on kartušil, piilaritel ja soklitel erinev. Tänu Tallinna botaanikaia metoodiku Krista Kauri abile sai võimalikuks uksele nikerdatud taimevanikud suures osas ära kirjeldada.
Botaanik Krista Kauri kirjeldus:
Päris kõiki taimi pole tänapäeval võimalik isegi botaanikutel ära määrata, kuna skulptor (ja hiljem restauraator) kasutas oma töös peale tegelikkuse jäljendamise ka elavat kujutlusvõimet.
Piilaritele nikerdatud hariliku humala emasõisikud, rahvakeeli nn humalakäbid viitavad peremehele ning tema nimele. Humal on Hoppen ja seega nimi Höppner on suure tõenäosusega, kas humalakasvataja või õlletootja tähenduspäritoluga.
Jüri-Martin Lepp puhastab Kristuse sääri.Hilkka Hiiop puhastab Kristuse varbaid – paksu värvi alt ei avane mitte ainult originaalne värv, vaid ka peene nikerduse detailid, mis on varjunud paksu õlivärvi alla.
Välja on ilmunud Koeru krutsifiksi maalingute “autor”, kelle ristisime Koeru Meistriks, kuna tema nimi jääb esialgu endiselt tundmatuks. Nimelt on sama mees maalinud ka Tallinna Linnamuuseumile kuuluva “Püha õhtusöömaaja” pildi – dünaamiline, kergelt groteskne maalimislaad on väga sarnane Koeru Luukasele ja üks maalil kujutatud nägudest peaagu identne. Aga nagu 17. sajandi puhul tüüpiline, on ka see maal signeerimata ja selletõttu autori nime keeruline tuvastada; ometi on meil arhiiviallkitest teada üksjagu toonaste maalijate nimesid, kellega seevastu ei oska konkreetseid maale kokku viia.займ для 18 лет
Koeru Luukas ning detailid “Püha õhtusöömaaja” maalilt: milline on Luukasele kõige sarnasem nägu?
Kuna leid on nii intrigeeriv, siis plaanime Linnamuusemi kehvas seisukorras ja mustunud maali korrastada ning võimalusel eksponeerida Nigulistes 2020. aasta novembris avaneval Ackermanni näitusel. Ehk jõuame Koeru Meistri kahe töö paralleeluuringutega ka lähemale maalijale ning “Püha Õhtusöömaaja” päritolule.
“Püha õhtusöömaaeg” Tallinna Linnamuuseumis. Õli (?) lõuendil. Esilagu parema foto puudumisel on maali tervikvaade esitatud Kjellini arhiivist Stockholmist pärineva mustvalge foto ümberpildistusena.
Mäletatavasti katsetasid Mart Viljus ja Andres Uueni drooni lennutamist Kullamaa kirikus, et testida Kolgata grupi 3D modelleerimist sellisel viisil (vt varasemat postitust). Kuna esmastest töötlemistest ei tulnud päris soovitud tulemust, jäid andmed nö ‘laagerduma’. небольшие займы онлайн
COVID-19 ajastu hetke kasutades sai nüüd uuesti päris algandmed ette võetud ja tehtud kõigi piltidega uus fotogramm-meetriline modelleerimine. Aja käigus on tarkvara (ja vahest ka oskused) paranenud: 119 foto põhjal õnnestus genereerida tükike ka Kullamaa kiriku interjööri, seda Kolgata grupist kuni altarini, mh on näha ka mitmed detailid nagu epitaaf. Taaskord väike näide, et mitmesugust süsteemselt tehtud fotomaterjali on hiljem võimalik algsetest andmetest edasi töödelda ja sh kasutada ka ruumiandmete arvutamiseks.
Ackermanni tiim tervitab kõiki sõpru ja vana kiriku kunsti austajaid saabuvate Ülestõusmispühade puhul Koeru kiriku krutsifiksi ristipuu pildituvastusega – eile tuli originaalmaalingu avamise käigus ilmsiks hea MÄRK. Selgus, et ristipuu parempoolsel otsal on ARST – arsti väljaõppega evangelist Luukas. займ срочный ночью
Kirjutava Luuka juures viitab härg üheltpoolt Ristija Johannese sünniloo ettekuulutuse (preester Sakariasele ennustatakse poja Ristija Johannese sündi tema Jumalale ohverdamiskorra ajal (Lk 1:8–13)), teisalt aga Jeesuse Petlemma loomalaudas sündimise kirjeldusele.
Luukas kui arstide ja kunstnike, aga lihunike ja raamatuköitjate kaitsepühak Luuka atribuudiks on lisaks raamatule ja kirjasulele härg, mistõttu on teda peetud ka lihunike kaitsepühakuks. Tuntum on Luukas ennekõike siiski kui arstide ning kunstnike, maalijate ja skulptorite kaitsepühak. Teda peetakse, muide, ka esimeseks Neitsi Maarja kujutajaks. Ilmselt seepärast, et erinevalt teistest evangelistidest, on Luukas kirjutanud Kristuse emast, aga ka teistest naistest, aupaklikult ja mõistvalt.
Luukas kui Kristuse surma ja ülestõusmise kirjeldaja Kristuse ristisurma ja ülestõusmise pühade eel on sobiv aga ka meenutada, et Luuka evangeeliumis kirjeldatakse kord juhtunut väga detailselt, alates näiteks Jeesuse Pilaatuse ees ülekuulamisest ja Heroodese ette viimisest ning lõpetades surma mõistmise, ristilöömise, ristil suremise ja kaljuhauda matmise ning ülestõusmiseni, jüngritele ilmumise ning taevavõtmiseni (Lk 23: 1-53). Luukas oli evangelistide seas see, kes kõige enam rääkis Jeesus Kristuse armastuse suurusest.
Luuka kui kristliku märtri mälestuspäev on 18. oktoobril.
Oleme alustanud Koeru krutsifiksi originaalvärvi avamisega!
Kõigile üllatuseks avaneb Kristuse ristipuul figuraalmaaling.
Ehkki paksu (põranda)värvikihi all oli aimata pintslijooni juba varem, ei
osanud keegi oodata evangelistide figuure, pigem eeldasime evangelistide sümboleid
ornamentaalses dekooris.http://loans-cash.net/
Ristipuult järk-järgult avanev maaling
Risti originaalmaalingut katab kaks paksu värvikihti (Kristust ennast lausa kolm). Maalingu avamine nende alt on palju aega ja tähelepanu nõudev protsess. Leidsime selleks proovide tegemise käigus parima meetodi: pehmendame ülemaalingukihte lahustigeelidega ning koorime neid kiht-kihilt maha.
Ristipuu külgmised otsad on lõigatud lühemaks – seda on näha ümara vormi loperguseks muutumisest, aga ka kompositsiooni raami katkestusest. Ilmselt tehti seda siis, kui krutsifiks paigaldati kiriku idaakna ette – Reinhold Guleke 1896. aasta fotolt võib aimata, et rist asetub aknapalede vahele väga täpselt.
R.Guleke 1896. aasta fotol on näha krutsifiksi asukoht 19.sajandi lõpul – ilmselt selle mahutamiseks idaakna palendite vahele oli vaja ristipuu otsi lühemaks lõigata.
Millal krutsifiks esmakordselt üle maaliti ja kus see algselt paiknes, pole teada. Igal juhul on ristipuu pealmine, pruuniks värv kantud pinnale juba siis, kui selle mõõte on vähendatud – värv katab ka lõikepindu. Tõenäoliselt oli kompositsioon juba lõikamise ajal alumise valge värviga kaetud, muidu poleks vast sellist vägivaldset aktsiooni ette võetud.
Milline võis krutsifiks algselt välja näha, saab praegu juba päris hästi ette kujutada: kahvatu nahatooniga, kätesse ja jalgadesse löödud naelte juurest veritsev Kristus, kelle keha katab hõbedane niudevöö ja pead lüster-roheline, veritsevaid haavu põhjustav okaspärg; Kristuse taustaks on must rist, mille otstes paiknevad väga intensiivsetes toonides figuraalmaalingud.
Laupäeval, 29. veebruaril, toodi üks kauneimaid Christian Ackermanni loodud skulptuure – Koeru kiriku krutsifiks – Eesti Kunstiakadeemia Muinsuskaitse ja konserveerimisosakonda. Praegu on skulptuur konservaatorite tööruumi ehitatud spetsiaalses telgis uute kliimaoludega kohanemas.
Juba 2018 aasta suve uuringute käigus ilmnes, et skulptuuri katva hilisema monokroomse värvikihi all on ulatuslikult säilinud Eesti kontekstis haruldane barokiaegne värvilahendus. Originaalpolükroomia kvaliteedist ja säilivusest lähtuvalt tekkis koos kiriku ja muinsuskaitse esindajatega mõte eemaldada hilisem värvikiht ja tuua nähtavale algkihistus, mis võimaldab aru saada, kui värviline ja kõrgelt arenenud oli Rootsiaegne kunst Eestis – algse polükroomiaga barokseid kunstiteoseid ei ole meil praktiliselt säilinud. Mõtet toetas asjaolu, et tegemist ei ole skulptuurirühma või suuremasse kompositsiooni kuuluva tööga, vaid eraldiseisva üksikobjektiga, tänu millele hilisematest ümbekujundustest ja -ehitustest tekkinud uusi tervikuid ei kahjustata.
Kõigepealt algavad kuju täiendavad uuringud, et leida parim viis originaalpolükroomia vabastamiseks hilisema halli värvi alt ning teha lõplik otsus, kas ja kui suures ulatuses töö ette võetakse. Originaalpolükroomia avamine on palju aega ning suurt tähelepanu nõudev töö, mis eeldab töötamist spetsiaalses konserveerimislaboris, kus on võimalik kasutada luuplampe ja mikroskoope – sellepärast ei saa seda teha kirikus kohapeal.
Krutsifiksi teekond Koerust Tallinnasse.
Ackermanni-tiim on põnevil, sest seni tehtud värvisondaažide järgi otsustades võiks tulemus olla imeline. Loodame väga, et tulemusega jääb rahule ka Muinsuskaitseamet ja Koeru kogudus, kelle lahkel nõusolekul töö uurimistöö algas ja jätkub. Järgmiste uudisteni!
Laiendasime taas oma tööpõldu ja viisime läbi Tobias Heinze nikerdatud ja Niguliste kiriku kantsli toeks olnud Püha Kristoforuse (1624) röntgendamise. Uuringute eesmärgiks oli vaadata ühte Ackermannist pool sajandit varem tehtud puitskulptuuri ülesehitust. Tõepoolest, Kristoforuse parem õlg on tugevdatud suure sepanaelaga, aga seda on kasutatud puittapi hoide tugevdamiseks, mitte kuju nikerdamiseks valitud puiduplokkide omavaheliseks liitmiseks (nagu Ackermanni suurte skulptuuride puhul).
Ühtlasi võtsime kujust puiduproovid, et teha kindlaks, kas 17. sajandi esimesel poolel on Eestis valminud skulptuuride nikerdamiseks kasutatud pärna, nii nagu Ackermanni puhul või mingit muud puiduliiki.
Nii näeb Kristoforuse parem õlavöö välja tava- ja röntgenfotol: käsi on keha külge kinnitatud käega samast puidublokist välja tahutud tapi abil, mis on kuju tagant kinnitatud sepanaelaga.
20. jaanuaril ladusime Tallinna toomkiriku võidukaare alla üle 10 m kõrge tellingu, et saada vastus juba ammu kummitanud küsimusele: kes siis ikkagi on Kolgata-grupi (1694) autor, kas Hinrich Martens (nagu pakub Sten Karling) või Christian Ackermann (nagu oleme meie oletanud)?интернет онлайн займ
13 meetrine telling Toomkiriku võidukaare all.
Meie hüpotees sai kinnituse – Kristuse figuuri hilisema Koeru krutsifiksiga (u 1700) ning Kristuse, neitsi Maarja ja evangelist Johannese figuure Kullamaa kiriku Kolgata grupi (1682) kujudega võrreldes ei näi olevat kahtlust, et toomi grupi võib omistada Ackermannile. See, et Kullamaa Kristuse näo osa erineb toomi ja Koeru kujude omast, saab kirjutada selle arvele, et Kullamaa figuur on Ackermanni noorpõlve töö ehk pärineb ajast, mil kujuri figuurikäsitlus oli võrreldes hilisemaga mõneti pehmem ja lopsakam.
Kolm Krutsifiksi: Kullamaa, Toomkirik ja Koeru. Kullamaa Kolgata-grupi puhul ei saa me päriselt kindlad olla, kas selle autor ikkagi on Ackermann, aga Toomi ja Koeru puhul pole kahtlust. Selles võrdluses on väga hea jälgida, kui palju värvikiht (kõik kujud on üle värvitud) moonutab meie nägemist ja arusaamist.
Võidukaare tipus pole tõenäoliselt juba aastakümneid käinud keegi – pöörane, millise tolmukihi alla olid need 325-aastased kujud mattunud. Enne, kui saime pildistama ja mudeldama hakata, oli vaja kolmest figuurist – ristilöödud Kristusest, neitsi Maarjast ja evangelist Johannesest – koosnev barokne kunstiteos kogu ulatuses sõna otseses mõttes välja kaevata.
Kujude näod puhtaks.
Kolgata grupi pildistamine käis nii tellingul kui selle all, sest fikseerimist vajas ka grupi taga olev tekstitahvel aastaarvuga 1694 ja grupi annetaja nimega. Lisaks mahutus eilsesse tööpäeva kohtumine raamatu „Christian Ackermann – tallinna Pheidias, ülbe ja andekas! kujundaja Andres Taliga ning toomkiriku oreli rõdu alla maalitud ja hiljuti restaureeritud arhitektuurse perspektiivvaate lakkimine.
Mõttetalgud Andres Taliga Ackermanni raamatu kujunduse küsimuses ja Kolgata-grupi tagune tekstitahvel aastaarvuga 1694.
Paralleelselt Kolgata-grupi uuringutega kandsime lõpilaki orelialusel maalinguväljale, mille hiljuti avasime ülemaalingute alt.
Tänud kõigile, kes toomis tegutsesid: Ingrid Mäsak, Tiina-Mall Kreem, Isabel Aaso-Zahradnikova, Hilkka Hiiop, Andres Uueni, Peeter Säre, Taavi Tiidor, Frank Lukk, Andres Tali!
Interdistsiplinaarse teadusprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ väliuuringud algasid 2016. aasta sügisel Tallinna toomkiriku altariseina – Ackermanni töökoja tippteose ja Eesti imposantseima barokk-retaabli – juures ning lõppesid 5.–7. juulini 2019 toimunud töödega Vigala kiriku altariseina ja kantsliлучшие предложения по ипотеке от банков – Ackermanni loomingu ja Eesti muinsuskaitse lähiajaloo kõige problemaatilisemate objektidega.
Valdavalt pärineb altari ja kantsli praegu näha olev värvilahendus 2005. aastast – korpused, ornamendid, putod said toona uue värvkatte, 1888. aastast pärinev polükroomia säilis vaid figuuridel.
Tagantjärele on rõõm tõdeda, et üsna ootamatult ja peaaegu mitte millestki (sh olematu eelarvega) sündinud ning sõna otseses mõttes heleda entusiasmileegiga põlenud projekti uurimisplaan sai tehtud hämmastavalt adekvaatne: seda järgides ja uurimismeeskonnaga objektilt objektile liikudes (vt varasemaid blogipostitusi), muutus Ackermanni-aegne loomepraktika uurijatele aina selgemaks ning aastatega kogunenud teadmiste ja kogemuste põhjal oli Vigala kiriku altariseina ja kantsli paigutamine Ackermanni loomingu konteksti võrdlemisi kerge. Mitte, et me teaksime, mis aastal täpselt kohalike aadlike annetatud epitaafaltar ja epitaafkantsel valmisid või kes tegi nende objektide höövlitöö ning kes Tallinna maalijatest abistas Ackermanni altariseina piltide tegemisel ning retaabli ja kantsli värvimisel. Me ei tea seda ja ei saa seda kirjalike allkate puudumise tõttu ilmselt kunagi täpselt teada, aga …
Aga me teame nüüd, et Vigala altarisein sarnaneb pisidetailideni 1684. aastal valminud Simuna kiriku altariseinaga ning võime oletada:
esiteks – Vigala altarisein valmis vahetult pärast Simuna oma ehk umbes aastatel 1685–1686;
Sarnasus Simuna altariseinaga on näha nii altari terviku kui figuuride puhul.
teiseks – nii nagu Simuna, nii võis ka Vigala tellimusel Ackermannile abiks olla tisler Herman Berents, kellega Ackermann 1684. aastal oli teinud koos Tallinna Püha vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ning kellega ta veel 1694.–1696. aastal koos toomkiriku altariseina tegi;
kolmandaks – Vigala kiriku altariseina kaks maali, millest alumine kujutab Püha õhtusöömaaega (1888. aastal uue maali vastu välja vahetatud, tõstetud kooriruumi seinale) ja ülemine Kristuse ristilöömist Kolgata mäel, on teinud meister H. S. Selle signatuuri taga võib olla Tallinna maalija Heinrich Starkloff, kes nagu Ackermanngi Toompeal vabameistrina tegutses. Suure tõenäosusega toimus meister H. S. töökojas ka altariseina ja kantslikorpuse ning kõigi nende juurde kuuluvate figuuride ja ornamentide maalimine.
On veel paar „selgusepunkti“, mida uurijatena kohe Ackermanni-sõpradega tahaks jagada ehk siis eelnevale lisada:
neljandaks –Vigala kiriku kantsli korpus on valminud altariseinaga ühel ajal ning kõlaräästas kümmekond aastat hiljem. Sellest annab tunnistust kolme sisustusosa – retaabli, kantsli korpuse ja kantsli kõlaräästa – ornamendi- ja nikerdusstiili analüüs: kahele esimesele on iseloomulik pahkmik- ja lillornament, viimasele ainult akantus; kahe esimesel on nikerduste lõikejoon veel pehme ja justkui voolav, viimasel eelnevatega võrreldes oluliselt konkreetsem ja teravam;
viiendaks – ja see on tõesti suurepärane näide selle kohta, kuidas barokiaegne töökoda toimis, kuidas meister oma abilisi-selle õpetas, kuidas nende oskusi-tööd kasutas: kui võrrelda altariseina Peetruse ja Pauluse kujusid samade figuuridega kantsli korpusel, siis tekib päris selge ettekujutus päeva(de)st, mil Ackermann ühe oma selliga kõrvuti töötas, ise „Suure Peetri“ ja sell „Väikse Peetri“ nikerdas ning meister suure Pauluse ja sell väikse Pauluse nikerdas.
Väikesed ja suured Paulid ja Peetrid – suured (altarifiguurid) nikerdas ilmselgelt meister ise, väikeste (kantslifiguuride) puhul on korratud kuni pisidetailideni meistri tööd, kuid pisut kohmakamalt – ilmselt nikerdas need keegi sellidest.
Ja kuuendaks – õnnelik leid – kantsli korpuse seinapoolselt keerdsambalt leitud originaalpolükroomia oma täies ilus: barokiaegne lehtkullatis, lüsterpunane ja –roheline, mis sai säilida ainult tänu sellele, et kantsel tõsteti millalgi pärast Ackermanni kirikuruumis ümber ning ülevärvijate pintslid ei ulatunud seda katma.
Õnnelik leid Vigalast – originaalses värvisäras keerdkolonett. Nüüd on meil kaks detaili, kus näeme Ackermanni-aegset maalingut, mida pole iial kinni kaetud: Vigala sammas ja Karuse puto.
Samal ajal kui uurimisrühm – kunstiajaloolased, konservaatorid, keemikud, pildindustehnoloogid, Maksu- ja tolliameti meeskond ning Eesti Kunstiakadeemia erinevate erialade bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tudengid ja mõned vabatahtlikud – töötasid Vigala kirikus, saabus Tallinnast teateid uute ja Ackermanni biograafiat täiendavate arhiivileidude kohta. Tänu Triin Kröönströmile Tallinna Linnarhiivist sai kõigile kuulutada: Ackermann jäi aastaid kestnud tülis Tallinna tislerite ja puunikerdajate ameti meistritega võitjaks ka juriidilises mõttes – ta ei põgenenud tsunftimeistrite vaenu eest all-linnast Toompeale elama-tööle, vaid läks sinna kui Tallinna kõrgeima võimu, rae tunnustatud vabameister. Vastav raeprotokolli sissekanne on iseenesest väike ja tagasihoidlik, kuid muudab suuresti meie pilti Tallinnas 17. sajandi lõpus toimunud võimuvõitlusest traditsiooniliste käsitöömeistrite ja loominguliste vabaduste eest seisvate kunstnike vahel.
Vigala meeskond oli kogu projekti kõige vägevam – ikkagi viimased Ackermanni-uuringud – kokku osales uuringutes üle 20 inimese (kellest viimasele tellingupildile jõudis vaid osa). Putod tõime kantslilt alla väärikalt – Ackermanni röntgenkotis!
Uuringutes osalesid tudengid Marge Laast, Tarmo Hook, Maria Hansar, Käthi Niman, Nele Ambos, Liisa Rita Viitung, Hannes Vinnal, Taavi Tiidor, Jüri-Martin Lepp, Kerly Ritval, Eve Ermann, Andrus Laansalu; uurijad Andres Uueni, Tiina-Mall Kreem, Anneli Randla, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso-Zahradnikova, Peeter Säre, Priit Laatre, Aleksander Miksjuk, Signe Vahur, Riin Rebane.
Mis Ackermanni uurimisprojekti töökultuuri iseloomustab, ja on alati iseloomustanud, siis on see oskus tööd pühitseda. Sellest kolmepäevasest ja kahe ööbimisega ekspeditsioonist jääb meelde pop-up seminar üliõpilastele, mis kasvas sujuvalt üle ühislaulmiseks lõõtsa- ja kitarrihelide saatel ning sai koondnime AckerFest – maailma esimene AckerFest lahkes Kõlli talus. Varavalgeni kestnud pidu, ja seda tuleb eraldi rõhutada, ei pärssinud põrmugi järgnevat tööpäeva ega kaht avalikku ekskursiooni Vigala koguduse inimestele ja nende sõpradele. Nii nagu ikka õppisid ka seekord ekskursiooni tegijad ise midagi huvilistelt ekskursantidelt, said näiteks teada, kes on 1930. aastate algul, kui kirikus toimus põranda vahetus, kantsli figuuride käsi parandanud. Sellist infot ei saa pealinna kabinetis istudes, selleks tuleb sealt välja tulla-minna ning mitte üksnes huvipakkuvaid objekte uurida, vaid suhelda ka kohalike inimestega. Siinkohal tervitused neile kõigile ning suur tänu ka EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgile võimaluse eest meil oma tööd teha, originaalpolükroomiaga keerdkolonett Tallinna konserveerimisse viia (4. juulil kirikut külastanud Muinsuskaitseameti ekspertide loal) ning valmisoleku eest osa kantsli ja retaabli kujusid 2020. aasta sügisel Niguliste muuseumi näitusel „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ eksponeerida.
AckerFestil oli tõelisele festivalile kohaselt nii tõsine pool konverentsi näol, pidulik pool ilutulestikuna, kui pidune pool – kontsert varavalgeni.
10.–12. juunil uuris Christian Ackermanni-nimeline uurimisrühm Rapla kiriku kantslit. Taas möödus kolm intensiivset ja meeleolukat päeva, mil uurijad ja tudengid püüdsid aru saada, kui palju on kantslil „päris“ Ackermanni ja palju hiljem lisatut. On ju teada, et kantsel ehitati põhjalikult ümber ja värviti üle 1901. aastal, mil valmis Rapla uus kirikuhoone.
Kindlasti võime öelda, et kantsli skulptuurid on nikerdatud kahe erineva käekirjaga – kas keersambaid toetavad putopead on teinud Ackermanni abiline või mõni teine meister, on raske öelda, kuid need erinevad märgatavalt tüüpilistest ackermannlikest „kurva pilguga“ putodest.
Keerdsambaid toetavad eba-ackermannlikud putopead; puto põsel on näha varasem, märksa roosam nahatoon.
Seevastu evangelistide, apostel Pauluse ja Salvator Mundi kuju nikerdas meister suuresti ise. Mõned vead tulid siiski sisse: Salvator Mundi pea sai ehk keha suhtes liiga väike; Markuse üle sokliserva ulatuv tald jäi altpoolt lõpuni välja nikerdamata; Pauluse põsesarna rõhutamiseks nikerdatud lohk tuli liigagi sügav; Johannese kotka saba alla jäävat vasakut jalalaba ei õnnestunud korralikult viimistleda. Hoolimata sellest on tegemist suurepäraste skulptuuridega, mis oma iseloomult haakuvad Ackermanni hiliste töödega (Tallinna rootsi Mihkli ja Lihula kiriku kantsli skulptuurid).
Uurijad skulptuuridega kirikus sees ja kiriku ees.
Uuringutes osalesid tudengid Kateriin Ambroževits, Viiu Metsaluik, Frank Lukk, Mia-Maria Rohumaa, Aleksander Metsamärt, Maria Hansar ja uurijad Tiina-Mall Kreem, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso Zahradnikova, Anneli Randla, Peeter Säre, Taavi Tiidor, Priit Laatre, Artur Gornischeff
Mis kujur Ackermannile pühade meeste nikerdamistöös vaheldust pakkus, oli kantsli kõlaräästa tippu oma verega poegi söötva pelikani – Kristuse armuõpetuse sümboli – valmistamine. Pelikani polnud Ackermann oma elus kunagi näinud ega linnu pikast-laiast nokast, lestadest ja siledatest veelinnusulestikust teadlik. Nii, kasutades tõenäoliselt mõnd graafilist eeskuju, on ta linnule nikerdanud väikse kõvera noka, nelja varba ja küünisega jalad ning selga lokilise kasuka. Saba ja tiivad on siiski nikerdatud selge sulestikuga. Pelikani ja ta kolme tibu alla on paigutatud pesamoodi ümmargune sokkel, mille väikeste tihedate sisselõigetega pealispind meenutas maapinda ja okstest põimitud külg mõneti Kristuse okaskrooni.
Uurimiseks toodi pelikan ja tema pojad kõlaräästa tipust alla.
Uurimisgrupp tõdes, et tisleri tööga võis Ackermann, kes oma sõnul ise höövlit kätte ei võtnud, kantsli juures rahule jääda. Isegi, kui tisler tegi üldjoontes sama, mida alati – valmistas kantsli keerdkolonettidega korpuse ja kõlaräästa konstruktsiooni, mis Ackermanni töökojas figuuride ja ornamentidega kaunistati. Omamoodi väljakutseks pidi olema korpuse aluse samba ühes selle kirsiväädiga välja nikerdamine nii, et selle tüves jääks laitmatult sile ja ornament toredalt reljeefne. Samasugust osavust oli omal ajal nõudnud ühe (praegu Hageri kiriku) altariseina keerdsammaste dekoreerimine viinamarjaväädiga – erinevate peitlite ja nugadega ettevaatlikult samba pinda töödeldes ja järkjärgult alumistesse kihtidesse liikudes.
Rapla kantsel pakkus ka algsete värvikihtide uurimisel suurt rõõmu – kantsli korpusel ja kõlaräästal tuli praeguse (ilmselt 1901.aasta ümberehitamisega seotud) värvi alt välja 2–3 kihti, millest alumine – eeldatavalt Ackermanni aegne – osutus väga rikkalikuks. Iga profiil oli kaetud eritoonilise ja -tüübilise marmoreeringuga (helesinisest-hallist roosakasbeežini), nende vahele olid paigutatud kuldsed ja hõbedased liistud; skulptuure ja akantusornamente toestavad tahvlid on olnud sinised, kuid sinise toon on praegusest pisut tundlikum ja vähem intensiivne. Sammaste kapiteelidel ja ilmselt ka akantustel on kasutatud barokile iseloomulikke helklevaid lüstertoone, mille määramisel oli abiks Keskkonnauuringute Keskuse elemendituvastuse aparaat, nn XRF.
Näiteid kantsli korpuse marmoreeringutest.
Ka skulptuuride puhul on selge, et praeguse, siiski küllalt professionaalselt teostatud värvikihi all on vähemalt üks kiht, mille ihutoonid on märksa roosamad kui praegu nähtavad ja kangaste puhul näib olevat kasutatud ohtralt kulda-hõbedat-lüstrit.
Kui kogu see fragmentaarne info kokku panna, võime ette kujutada tõeliselt edevat barokset kunstiteost.
Omaette väljakutseks osutus kantsli trepirinnatise „lahti harutamine“. 1901. aasta ümberehituse eelselt fotolt on näha, et trepp on varem jooksnud täpselt vastupidises suunas, nii et praegune ornament ja tisleritöö ei saaks kuidagi kuuluda vanale kantslile. Ometi leidsime sealt samasuguse värviskeemi nagu kantsli korpuselt ja kõlaräästalt. Kas tõesti tähendaks see, et kogu marmoreering, kuld ja hõbe pärinevad alles 20. sajandi algusest? Siiski, pärast fotode võrdlemist ja töötlemist jõudsime järeldusele, et kantsli renoveerijad on 1901. aastal suhtunud suure lugupidamisega varasemasse töösse ning kasutanud maksimaalselt ära algseid elemente. Ilmselt on nad trepirinnatis liistudeni lahti võtnud ning paigutanud uude, vastupidise suunaga trepirinnatisse maksimaalselt vanu, marmoreeringuga kaetud profiile ja liiste. Vanad akantusornamendid on pööratud külili ja mahutatud sellisel viisil rombikujulistesse tahvlitesse.
Kui 1899.aasta fotol nähtavad ornamendid “ümber pöörata” tundub, et 1901.aasta renoveerija on kasutanud ümberehitatud kantsli trepirinnatises ära nii vanad ornamendid kui profiilliistud.
Vanal fotol on näha ka tänaseks kadunud trepiportaali, millel on Juuru kantslile väga sarnane putopea.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata mahukast renoveerimisest on kantsel põhimahus nii oma ehituskehandilt kui ka viimistluselt barokne, lihtsalt varasema kihistuse peab hilisema alt ja seest üles leidma.
Suhkrutükid töös
Kõik kirikud, kõik kirikuis töötamised ja kohtumised kohalike inimestega on erinevad ja erilised. Tööpäevi Raplas iseloomustas vaikus ja muusika: kõigil uurimisrühma liikmetel oli oma kindel töölõik, mille kallal koos EKA tudengitega vaikselt pusiti; vaikuse katkestas Priit Laatre (MTA) kogu ruumi vallutanud ja südameid liigutanud lõõtsalood. Üks neist, „Ukuaru valss“, kõlas publiku soovil ka 11. juunil kell 17 alanud Ackermanni-teemalise ekskursiooni sissejuhatuseks. Järgnenud Ackermanni loomingu üldtutvustus ja lähivaatlus tõi nii mõnelegi osalejale sära silma ja seega – töörühmale rõõmu: aeg-ajalt on ikka hea tunda ja leida kinnitust sellele, et uurimisrühm käib õiget teed. Seda kinnitas ka koguduse õpetaja ja -liikmete osavõtlik abi öömaja korraldamisel ja kantsli tellijate taustinfo leidmisel: ekskursioonile järgneval päeval tõi proua Anne Unga kirikusse kaasa uurijatele huvipakkuvat ajaloolist materjali. Suur tänu EELK Rapla kogudusele!
Seekord tegi Maksu- ja Tolliameti koolitusspetsialist Priit Laatre lisaks röntgenfotodele ka akordionikontserdi.
Järgmisena, 3. juulil võtab Ackermanni-tiim ette Vigala kiriku altariseina ja kantsliавтокредит выгодные условия uuringud.
Kõik Tallinna giidid teavad, et 1684. aastal oli Christian Ackermannil asja Tallinna Püha Vaimu kirikusse. Häda oli selles, et kirikutorni põlengus oli kiriku fassaadil olnud tunnikell ühes Adam Pampe nikerdanud ehisraamiga hukka saanud ning nüüd oli vaja uut. Uue kella mehhanism telliti kellassepp Hans Gottfried Starckilt ja tisleritöö Herman Berentsiltкредит через онлайн банки, aga numbrilaua nikerdaja leidmisega oli probleeme. Nimelt oli Tallinna Tislerite- ja puunikerdajate tsunfti parim meister, Elert Thiele, nüüd surnud ja ühelegi teisele tsunftimeistrile ei julgetud hästi kellanumbrilaua ehisraami nikerdamist usaldada. (Ilmselt) viimases hädas pöörduti all-linnast Toompeale elama suundunud vabameister Ackermanni poole.
Kiriku arveraamatusse läks küll kirja ainult Berentsi nimi, kes (nähtavasti) Ackermanni joonise ja juhtnööride järgi ka enamuse nikerdustööst tegi – ja seda oli muidugi ka kohati päris kohmakate figuuride ja robustse lõikejoone järgi ka näha.
Mõistagi valmistas see numbrilaua lähivaatlusel tehtud „avastus“ Ackermanni uurimisrühmale suurt pettumust, kuid andis samas ka järjekordse õppetunni: barokiaegne kunstiloome on sagedamini, kui meile tänapäeval meeldiks, kollektiivne praktika; tõelise meistri kätt võib märgata paremini tasustatud tööde puhul rohkem, vähem tasustatute juures vähem; kuulsa meistri nimega seotud kunstitööde kvaliteet võib kõikuda; meister võib piirduda vaid oma abiliste tehtud töö mõne koha viimistlemisega. Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua ehisraami puhul, kus vaid mõnel evangelistil on peenejoonelised näod ja peenelt välja lõigatud käed, on see just nii olnud.
Niguliste muuseumis toimuva näituseni „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andeks“ on jäänud poolteist aastat. Võib ju tunduda, et aega uurimistööde lõpetamiseks ja tulemuste vormistamiseks on veel maa ja ilm, kuid ei! Tööde suurt mahtu arvestades tuleb valmistuda spurdiks: võtta kokku Ackermanni Juuru kantsli uuringute tulemused ning viia sel suvel läbi veel Vigala kiriku kantsli ja altariseina, Rapla kiriku kantsli, Püha Vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ja Tallinna Raekoja plats 18 siseportaali uurimine.
Ackermanni töökojast Juurus kirikusse Sten Karlingi arvates 1690. aastate esimesel poolel tellitud kantsli figuuride lähivaatlus kinnitas meistri kõrget taset ja viis mõttele, et töö võib pärineda ka 1690. aastate teisest poolest. Kantsli jalaks olev Moosese kuju, korpust kaunistanud evangelistide ja maailma õnnistava Kristuse ning kõlaräästa Kristuse kannatusatribuutidega inglid ja Kristuse Võitmatu figuur on nikerdatud anatoomiliselt täpselt – kui välja arvata Ackermanni kujudele iseloomulik kõrvade puudumine. Kui Ackermanni paljude, näiteks Karuse kiriku kantsli või Hageri kiriku altari figuuride puhul võib täheldada erinevaid käekirju – meistri abilise käe mängu tulekut, siis Juuru kantsli puhul mitte: kõik figuurid, nii korpusel kui kõlaräästal on nikerdatud ühe ja kindla käega.
Teine lugu on küll kantsli keerdkolonette toetavate putokonsoolidega, mille puhul tundub, et mõned neist (3-4) on nikerdatud kellegi teise poolt ning üks (5) lisatud hiljem.
Mis aga juba palju näinud uurimisgruppi Juuru kirikus üllatas, oli kantsli figuuride 1895. aastast pärit uus polükroomia. Kantsli renoveerimine, sh ümberpaigutamine, uue trepirinnatise lisamine ja ülemaalimine oli seotud kiriku 1893–1895. aasta ümberehitamisega (E. Bernhardi projekti järgi). Nagu võib lugeda kantsli korpuse sisekülje tahvlitelt olid kantsli renoveerijateks tisler J. Johanson, maalija Kalff ja „kunstniku preili“ S. v. Kügelgen. Viimase puhul pole tegemist ei kellegi muu, kui Kügelgenide kunstnikedünastiast pärit Sally von Kügelgeniga – Eesti kunstiajaloos peamiselt portreede ja Tallinna Kaarli kiriku altariapsiidi alumise osa maalidega („Kristuse sünd“, „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristuse haudapanek“, 1889) tuntuks saanud naiskunstnikuga.
Kuivõrd peenelt ja kõrge kunstilise tasemega on Sally von Kügelgen katnud uue polükroomiaga Ackermanni (tookord) kahesaja aastased puusfiguurid, väärib imetlust. Seda enam, et reeglina on kahjustunud polükroomiaga baroksed puuskulptuurid 19. sajandil värvitud lihtsalt üle, kõige sagedamini valgeks või halliks, mõnikord kollaseks, pruuniks või koguni siniseks.
Sally von Kügelgen on läinud teist teed. Tema on maalinud maailma õnnistava Kristuse „elavaks“. Ta on jälginud maalides nikerdatud vormi ja seda õrnade toonimuutuste abil täiendavalt modelleerinud: põsesarnu neid roosatama pannes kõrgemaks tõstnud, silmakoopad laugude hallikaks värvimisega sügavamaks muutnud; musta peene joonega silmakontuuri rõhutanud ja pilgu ilmekust suurendanud; valge täpiga silmapupilli särama pannud jne. Lisaks on ta nii Kristuse kui teiste kujude rõivaid kaunistanud mustrite ja kullaga. Kõlaräästast krooniva Kristuse Võitmatu kuju alasti keha on Kügelgen katnud väikeste risti-rästi pintslilöökidega, käte ja jalgade puhul pikemate pintslitõmmetega, nagu töötanuks kunstnik lõuendil ja mitte puuskulptuuriga. Kust pärines Sally von Kügelgeni või talle välja käidud idee Ackermanni kantsli polükroomiat sel viisil uuendada, pole veel selge, aga üks on kindel – Juurus on Ackermanni näituse ja raamatu jaoks leitud meie kunstiajaloo jaoks midagi, mis varem on jäänud tähelepanuta.
Huvitav 19. sajandi lõpukümnendil Juuru kantsli renoveerimise puhul on ka asjaolu, et selle trepirinnatise reljeefide nikerdamise eeskujuks on võetud Tallinna Püha Vaimu kiriku kantsli (1597.a) kaks trepirinnatise reljeefi – „Kristuse sünd“ ja „Kristuse taevaminek“ ning et kolmandal reljeefil on kujutatud Juuru renoveeritud kiriku taustal vana keskaegse kirikuga taeva poole suunduvat inglit. Need on omamoodi viited Püha Vaimu kiriku kantsli „autoriteedile“ ja ajaloolise kirikuhoone pühadusele.
Mis puutub aga veel Ackermanni-aegsesse Juuru kantslisse, siis Juuru kirikukroonika (18. saj. I pool) andmetel jäi see algselt värvimata: „Kirikus on üks hea skulptori tööna valmistatud kantsel, mille õnnis meeskohtunik Reinhold Engdes kirikule kinkis, see on seni värvimata; haagikohtunik Toll von Hördel (Toll Hõreda mõisast) on lubanud kantsli ära värvida lasta.”взять кредит потребительский в банке выгоднее наличными
Seetõttu leiamegi 19. sajandi värvikihi alt ainult ühe, ilmselt siis 18. sajandi värviskeemi.
Ackermanni teadusprojekti raames sündinud pilkupüüdvad röntgenlambid teevad ilma ka sisekujunduses. Erinevaid altarifiguure kujutavad valgustid on äsja uuenduskuuri läbinud interjööre ilmestamas andekale puunikerdajale igati väärilises keskkonnas, Eesti Suursaatkonnas Brüsselis.
Lampide autoriks on Peeter Laurits, Ackermanni kujude röntgenülesvõtted viis läbi Maksu- ja Tolliamet Priit Laatre juhtimisel. Saatkonna sisekujunduse tegi Tiiu Truusонлайн бесплатно кредитные карты.
Sten Karlingi 1943. aastal avaldatud uurimuse kohaselt valmistas Christian Ackermanni tehtud Tallinna toomkiriku kantslile (1686) pärast selle ümbertõstmist 1726. aastal kõlaräästa uue põlvkonna puunikerdaja Johann Valentin Rabe. Triin Kröönströmi Tallinna Linnarhiivist „leitud“ arhiividokument aga näitab, et ajavahemikus 1724–1726 on toomkiriku kantsli ja toolide juures tehtud tööde eest palka saanud kujur Salomon Zeltrecht ja maalija Johann Heinrich Fickзаявка в банк на ипотеку (TLA. 237.1.143, 1.02.1726). Mõlemad mehed on olnud umbes samal ajal seotud ka Kadrioru lossi peasaali kaunistamisega – Zeltrechtilt pärinevad keiserliku suvelossi peasaali stukist kuulsuse geeniuste skulptuurid, lillevaasid, keisri ja keisrinna nimetähtede kartušid jms. Ficki tööks on peetud lossi merepoolses tiibhoones säilinud laemaale.
Uus arhiivileid esitab Ackermanni uurimistöögrupile uusi küsimusi ja tööülesandeid. Tööpõld laieneb, lisaks Ackermanni loomingule tuleb nüüd üle vaadata Rabe ja Zeltrechti pärand ning natuke tegeleda ilmselt ka Fickiga.
Zeltrechti, oma aja parima Tallinnas töötanud kujuri kaasamine toomkiriku kui Eestimaa kubermangu tähtsaima luterliku kiriku kaunistamisse tundub igati loogiline. Toomkiriku kantsli kõlaräästa figuuride võrdlus Rabe Hageri kiriku altariseinale (samuti esmalt Ackermanni töö) nikerdatud figuuridega seab tema autorluse esimese juures juba praegu küsimärgi alla. Kindlast seisukohta Ackermanni tiim toomi kantsli kõlaräästa, ja mitte ainult – tegelikult ka 18. sajandil uuendatud trepirinnatise osas –, siiski veel ei võta. Elame/töötame edasi, näeme! Intriig on igatahes õhus.
Ja on hästi tore, et sellest saavad osa ka EKA tudengid, kes toomi kantsli konserveerimisse ja uuringutesse on kaasatud.
Ackermanni uurimisgrupp on ringiga – Tallinna rootsi Mihkli, Karuse, Lihula, Martna, Türi, Hageri, Koeru ja Simuna kirik – tagasi Tallinna toomkirikus! Seekord on tellingud ümber Ackermanni töökojas valminud kantsli korpuse (1686) ja Johann Valentin Rabe töökojas tehtud kõlaräästa (1720. aastad). Eesmärk on viia läbi kantsli uuringud ja konserveerimine: esimene eeskätt, et leida vastus küsimusele, kui palju Ackermanni kantslit pärast selle ümbertõstmist (kiriku pikihoone lõunalöövist võidukaare põhjaküljele) on muudetud; teine, et enam kui 330-aastast kantslit puhastada ja kinnitada, eriti kõlaräästa figuuridelt ja kirjaväljadelt lahti löönud polükroomiat.
Ülevaate tehtud ja eesootavatest töödest andsime 19. oktoobril ka Toomkiriku ajalookonverentsil „Meie lipud“, esitledes suure lustiga Ackermanni nikerdatud lippudega Kristus Kõigevõitja kujusid Eesti erinevates kirikutes.
Samal ajal, kui alustasime kantsli konserveerimistöödega, luges Triin Kröönström Tallinna Linnarhiivis Eberhard Gutslaffi kirja August Hermann Franckele (Reval 10.07.1724 (AFSt/H A 178 : 91)), kus on kantsli ümbertõstmisest kenasti juttu:
“Meenub olukord Rootsi ajal, kui paljud tahtsid Toomkirikus kõike muuta, tahtsid kantsli kusagile teise, mugavama koha peale panna, aga selleni ei jõutud kunagi. Nüüd aga, enne härra Mickwitzi saabum…ist tehti ühe nädalaga kõik ära, et ka lihtsad inimesed ütlesid: nüüd on Toomkirikus kõik ümber pööratud. Selle peab härra Mickwitz ära kannatama, et uus kantsel ka hõbetatud ja kullatud saab, nii nagu ka meie juures Pühavaimu kirikus aasta eest, just enne minu ordinatsiooni tehti, kui üks raehärra kantsli üle hõbetada ja kullata lasi. Andku Jumal nüüd ka sellist kuldset evangeeliumit ja kuldseid jutlusi Jeesuse vaimus sellest kantslist, et inimesed saaksid jumalikult kuldset tõde kuulates välise unustada.”мфо займы на киви кошелек
12.oktoobril oli meil täiesti erakordne võimalus rääkida 150-le Treffneri gümnaasiumi abituriendile Ackermanni uurimisprojektist Järva-Madise kirikus, otse Ackermanni altari juures. Peab tunnistama, et see oli päris suur ja ootamatu väljakutse – oleme ju igapäevaselt harjunud tegelema erialaga tihedalt seotud inimestega, olgu selleks siis kultuuripärandi, restaureerimise, kunstiajaloo eriala tudengid või laiem kunstihuviline publik.
Kirikus oli kokku viis klassi õpilasi (muljetavaldav arv noori inimesi): humanitaaria-, reaalia- ja loodusklassid. Väljasõidu peamiseks sihtpunktiks oli küll Vargamäe, aga et see asub Järva-Madise kirikust mõne-kilomeetrise rabamatka kaugusel, kombineeriti matkamine, Vargamäe külastus ja kirikutuur. Õpilased käisid kirikus kahe grupina (ilmselt polekski 150 inimest korraga väikesesse maakirikusse mahtunud), pooled enne ja pooled pärast väsitavat rabamatka. Igal juhul pidasime kõik külmas kirikus vastu (kirikupinkidel oleks küll rohkem pehmeid patju võinud olla, nagu võib lugeda õpilaste kommentaaridest, millega saab ainult nõustuda) ja Ackermanni nimi sai ilmselt mõnelegi noorele tuttavamaks kui enne. Kellele positiivses, kellele vähem positiivses valguses…
Palusime treffnerlastelt ka tagasisidet Ackermanni-visiidi kohta – äärmiselt huvitav lugemine, kõrva paitab muidugi positiivne hinnang, kuid väga tervendav on lugeda ka konstruktiivset (ja ka vähem konstruktiivset) kriitikat. On, mida õppida!
Et nauditavat lugemist jagada ka laiemalt, siis noorte tagasisidet saab lugeda siit:
Aleksander Metsamärt (Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse bakalaureusetudeng)
Kui mõni Euroopa kõrgkool pakub tudengitele võimaluseosaleda barokkajastu tippskulptori uurimisprojektis, on tormijooks arvatavasti meeletu, potensiaalselt verine. Teksti autor, kunstiteaduse tudeng, tänab siinkohal Eesti Kunstiakadeemia mõistlikult mõõdukat suurust, mis lubas muinsuskaitsjate ja konservaatorite kõrval ka paaril tulevasel arhitektil, kunstiteadlasel ja tekstiilikunstnikul Christian Ackermanni projektiga ühineda. Kolmapäeval objektile saabudes ootas meid soe kohv, semestri esimesed loengud, tehnikauuringute viimane sõna ja tellingutesse rüütatud altar. Altaril seisid päevakangelased – kaheksa puitskulptuuri.
Simuna kiriku altari uuringutele pühendatud neli päeva möödusid linnutiivul. Kiirematel hetkedel oli kirikus üle 20 kätepaari, ent tööd jagus kõigile: suurejooneline altarisein oma värvikihtide, naelarooste ja ausõna peal püsinud kujudega pakkus küllalt toimetamist. Esimese päeva pühendasime fotogramm-meetria, kolmedimensionaalse skaneerimise, infrapunafotograafia ja umbkaudu nelja kolmetähelise lühendina tuntud töömeetodi tundmaõppimiseks.Kunstitudengitele olid 3D mudeldused ja pikad valemid uus ja huvitav maailm, ent kuna üks Ackermanni kujudest mudeldas end programmis ligi 12 tundi, ei saanud loengutele kulutada enam kui põhitõdede ja võimaluste tutvustamiseks vajalik. Tuli asja kallale asuda.
Teisel päeval asusime tegelema kujude enestega. Konserveerimistudengid pandi paari teiste erialade inimestega, ning koos alustasime kujude esmase puhastamise, ülevaatuse ja kobrutava värvi kinnitamisega. Altariseinalt alla astunutest pakkusid üllatuse kaks inglit ja Kristus, kelle barokkstiil pole omane Ackermannile, ent annab siiski tunnistust äärmiselt osava meistri kätetööst.
Et kirik oli pime, jahe, ja üllatavalt kitsas, koliti kujud pildistamise ja hädatarvilike konserveerimistööde tarbeks õue, kus enamiku praktikast valitses ühtlane pilvisus. Ühest küljest pakkus see mugavat ja sumedat pildistamisvalgust, teisalt tõi endaga korduva hüüatuse: „Ma just tundsin piiska!“, millele järgnes kiirkorras kolimisaktsioon. Simuna kirikaia puude varjus teostas osa üliõpilasi oma esimesed (ja osa oma sajaesimesed) liimisüstimised ja sondaažid. Kogemus lasi kahtlemata suhestuda kunstiteose ja seda loonud kätega sügavamatel viisidel. Eriti nende jumalast hüljatud kätega, kes kandsid originaalvärvi riismetele peale eriliselt paksu ja hästikleepuva krundi.
Õnneks on minevikumeistrite karmid värvitehnikad (20. sajandi viimane värvikiht on praeguseks sama elastne kui keskmine küpsis) vaid vesi skalpellidearmee veskile. Kujud, olles ajahamba jälgedest puhtaks kasitud, jäädvustati kõigis erinevates töövõtetes, mille kohta saab lähemalt ja täpsemalt lugeda eelmises blogipostituses. Erilist tähelepanu väärivad loomulikult ülalnimetatud fotogramm-meetria tehnikad, kuid ka eelviimasel päeval saabunud MTA (Maksu- ja Tolliamet) oma röntgenaparatuuriga. Kaasaskantav röntgen töötas kaheksa kuju kallal täistööpäeva, pakkudes nii elevust (kas skulptuuri sees on midagi?) kui pinget (kes wifi ära kaotas?).
Kuna neli päeva (mille sisse mahuvad ka loengud) ei jäta uuringuteks just lõputult aega, said tudengid kõigis etappides kaasa teha. Kes harjutas peenkäsitööd, avades perfektes astmestikus neli erinevat värvikihti, kes turnis tellingutel, kes hoopis joonistas dokumentatsiooni tarbeks skulptuure. Mitmed meist puutusid Simunas konservaatoritööga esimest korda kokku, ent praktika lõppedes ei värisenud enam ükski käsi, kui oli tarvis mitmesaja aastast skulptuuri süles kanda või skalpelliga kraapida.
Lisaks tööle kunstiteostega oli tudengitel väljakutse ja võimalus tutvustada tehtud tööd ja laiemalt Ackermanni projekti kohaletulnud uudistajaile. Kohalike ja möödasõitjate huvi oli suur: ei juhtu ju iga päev, et vaikses maakirikus askeldavad inimesed skalpellide, vihmavarjude, röntegnaparaadi ja lõputute kohvitassidega. Lisaks tellingute ees toimunud orelikontserdile (skulptuurid said Bachi nautida tavatult madalalt positsioonilt), käis päevas kirikust läbi paarkümmend inimest, kes mitte ainult ei andnud heakskiitu uurimistele vaid ka panustasid omapoolsete teadmistega stiilis: „Kui minu isa veel väga väike poiss oli olla kujud kõik ühte karva olnud.“ Lõppkokkuvõttes aitavadki just sellised killud jõuda lähemale kindlatele dateeringutele.
Nüüd, kojujõudnuna, tahaks olnust rääkida erutatud häälel, kasutades vaid ülivõrdeid. Kõigil tudengitel avanes võimalus töötada üliägedate skulptuuridega üliägedas projektis üliägedas kirikus. Võib-olla on see esimese korra värk, ent sellegipolest: kui välja arvata sõbra joonistuse järjehoidjana kasutamine, on raske olla kunstile lähemal, kui tellingutel kõõludes ja teoselt õrnat pintsliga tolmu pühkides. Mida veel suve viimaselt nзайм онлайн одобрение на картуädalavahetuselt soovida!
29.augustist 1. septembrini toimus EKA ülemajaline valikkursus „Chr. Ackermanni projekt. Kultuuripärandi uurimine ja dokumenteerimine Simuna kiriku näitel“. Kursusel osales lisaks konserveerimisosakonna tudengitele kunstiteaduse, arhitektuuri ja tekstiili osakonna noori, nii bakalaureuse- , magistri- kui doktoriõppest.
Kursusel õpiti Ackermanni töökojas valminud altariseina põhjal koostama kultuuripärandi 2D ja 3D-dokumentatsiooni ning kogutud andmeid erinevatel viisidel visualiseerima. Täpsemalt – pärast Andres Uueni peetud teoreetilisi loenguid fotogramm-meetria, 3D skanneerimise, RTI (Reflactance Transformation Imaging), panoraamfotograafia, ultraviolett ja infrapuna fotograafia; röntgenfotograafia (XR) võimalustest, said tudengid ka ise kätt proovida erinevate dokumenteerimismeetoditega. Samuti osalesid tudengid altariseina ja selle figuuride mõõdistamises, konstruktsioonide kaardistamises, värviuuringutes, polükroomia instrumentaalanalüüsi jaoks vajalike värviproovide võtmises, XRF-i ja röntgen uuringutel. Mõistagi kuulus kursuse juurde põhjalik ülevaade Christian Ackermanni loomingust ja selle nelja-aastasest uurimisprojektist.
Kursuse, mille läbiviimisel osales kogu Ackermanni uurimisgrupi „raskekahurvägi“– Hilkka Hiiop, Anneli Randla (mõlemad EKA), Isabel-Aaso-Zahradnikova (EKA, EKM), Tiina-Mall Kreem (EKM), Signe Vahur (TÜ), Riin Rebane (Keskkonnauuringute Keskus, TÜ), Peeter Säre, Priit Laatre (MTA) ja Kateriin Ambrozevits (MTA/EKA).
Simuna kiriku põnevad päevad 2: üldpilt ja väikesed avastused
Ackermanni töökojas 1684. aastal valminud Simuna altarisein on üks varasemaid meistri säilinud töödest (samast aastast pärineb Ackermannile omistatud Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud, kolm aastat varasem on Tallinnas Raekoja plats 18 asuva maja siseportaal, kaks aastat hilisem on toomkiriku kantsli korpus). Niivõrd suurt tähelepanu ja kompaktset uurimist kui EKA ülemajalisel kursusel, pole 334-aastane altarisein iial leidnud. Tänu tudengite kaasamisele oli uurimisgrupp tavapärasest suurem (kokku käis kirikust läbi üle 20 uurija) ning tööd jätkus: erinevat tehnikat ja erinevaid meetodeid kasutades tuli nelja päeva jooksul uurida altariseina kahte korrust ja kaheksat skulptuuri (võrdluseks – Tallinna toomkiriku retaablil on 9 kuju ja nende uuringud kestsid nädalaid): Peetruse ja Pauluse, Usu, Lootuse ja Armastuse, ning Kristus Kõigevõitja ja kahe ingli kuju.
Kuigi labaoriuuringud Simunas võetud värvi- ja puiduproovide põhjal veel jätkuvad, võib juba täna öelda: altariseina kolm karniisifiguuri – kaks inglit ja Kristus Võitmatu kuju on pärit nn Teise meistri töökojast. Niivõrd erineb nende nikerdustiil ja ülesehitus Ackermanni töökojas valmistatud kujudest. Võimalik, et inglite ja Kristuse kuju pärinevad mõnest lähikonna kirikust (ehk nt Haljast või Kadrinast, kust 19. sajandil vana altarisein neogooti stiilis uue retaabli vastu välja vahetati). Või teine variant – Ackermann sai kujud kusagilt/kelleltki ning pidi need altariseina juures ära kasutama (figuuride arvust sõltus retaabli lõpphind). Viimast versiooni ei toeta asjaolu, et altari korpuse ehitusliku struktuuriga need ei sobitu ja skulptuuride paigutus altarile on juhuslikku laadi.
Ackermanni-aegsed altarimaalid „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Ristilöömine“ võeti altariseinalt maha 30. mail 1836. aastal, kui Simunasse jõudis „ilus kullatud raamiga uus altarimaal, portree- ja ajaloomaalijalt Carl Waltherilt Tallinnas. […] Selle tellis ja annetas kirikule meeskohtu sekretär dr Carl Julius Paucker. Uus pilt pandi kohe samal päeval üles …“, nagu võib lugeda kiriku kroonikast (vt Simuna kroonika 1619 – 1919. Toim Janis Tobreluts. 2013, lk 119 -120). Paraku pole Waltheri maal, nagu ka Ackermanni-aegsed altaripildid säilinud (EKM-is on säilinud esimese visand): juba 1877. aastal vahetati Waltheri määndunud maal välja Peterburi luterliku Peetri kiriku altarimaali koopiaga, mille maalis sealse Kunstide Akadeemia õpilane Jakov Hapalov ja mille kinkis Simuna kirikule dr Carl Julius Paucker.
Niisiis jõudiski Ackermanni altarisein Simuna tänasesse, 1880. aastate keskpaigal laiendatud kiriku uude kooriruumi (19. sajandil kaks korda) muudetud kujul. Millist värvi altarisein tookord oli, ei ole veel päris selge. Kiriku kroonika annab värvikihtide dateerimiseks mitmeid viiteid, nt „1857. aastal lasi härra kindraladjutant von Lücke meie armsas kirikus kõik pingid saarepuu värvi värvida, samuti kantsli, altari ja orelivääri. Altar ja kantsel said ühtlasi ka kullatud ääreliistu …” (Simuna kroonika, lk 139). Uuringute raames ei suudetud küll täpselt aru saada, millist ülevärvimist dokument silmas peab, küll aga suudeti tuvastada vähemalt neli originaalmaalingut katvat monokroomset värvikihti. Kahjuks on Simuna altari puhul algne, Ackermanni aegne värv säilinud vaid üksikute imepisikeste fragmentidena – ilmselt kraabiti see enne esimest ülevärvimist lihtsalt suures osas maha. Kindel on see, et altarisein oli monokroomse kattega veel 1940. aastate algul, kui Eesti puunikerduskunsti grand old man Sten Karling Ackermanni loomingut oma monograafias tutvustas (Holzschnitzerei und Tischlerkunst …., 1943) – uuringutega tuvastasime, et Karlingu raamatus publitseeritud musvalgel pildil näha olevad tumedad skulptuurid ja ornamendid olid toona veel kaetud pronksvärviga, altari korpus ilmselt aga sinakashalli tooniga. Millalgi 1940.-50.aastatel muutus altar aga taas värviliseks. Sellest tulenevalt tõstatus Simunas küsimus: millal ja kes kattis barokse altariseina uuesti polükroomiaga? Uus, üsnagi professionaalselt teostatud ülemaalimine toimus tõenäoliselt vahetult pärast II maailmasõda, mil kirikut uuesti korrastati. Loodetavasti uurimisgrupp leiab maalija-restauraatori jäljed ning saab seeläbi täpsustada veelgi Ackermanni Simuna, aga ka teiste kirikute altariseinte enam kui 300 aastast lugu.
Kokkuvõtlikult võime uuringute tulemusena öelda, et Simuna altar on üldjoontes säilitanud oma algse barokse vormi. Suuremad muudatused on toimunud altari keskosas, kuhu on algsete altarimaalide asemele paigutatud 19.sajandi lõuendmaal, ning retaabli ülemisel karniisil, kus Ackermanni aegsed skulptuurid on millalgi välja vahetanud teise meistri looming. Lisaks on altarit vähemalt neljal korral üle värvitud.
Nii nagu peaaegu kõikide, nii esineb ka Ackermanni Simuna töö juures väikesi toredaid „anomaaliaid“, näiteks Pauluse parema, raamatut hoidva käe kahekordsed sõrmeotsad. Seda seletab tegelikult tõsiasi, et 1831. aastal, kui kiriku torn süttis välgulöögist põlema ja puhkes paanika, püüti apostel Pauluse, nagu ka Peetruse kuju, hävingust päästa ning see rebiti altariseinalt alla (Nagu hiljem selgus asjata, sest kiriku ruum ei süttinud ning kahjustada sai ainult see osa kirikuvarast, mis kiirustades tule hirmus välja kanti): Pauluse sõrmed murdusid ning hiljem, et raamat kuju käest maha ei kukuks, nikerdati köndistunud sõrmedele uued otsad (ilma et raamatu kaanele jäänud sõrmeotsi oleks maha lõigatud ehk kaant silutud).
Tähelepanuvääriv on ka Pauluse kuju sees olev tühik ehk õõnsus. Keskaegsetele skulptuurimeistritele nii omast kujudeks voolitud puupakkude seest õõnestamist (nende parema säilimise eesmärgil), seni uuritud Ackermanni tööde puhul täheldatud polnud. Simuna Pauluse kuju sisse on õõnsus tekkinud ilmselt seetõttu, et ühel kokku liimitud puiduplokil (liimpuidu kasutamine, nagu korduvalt tõstatud, oli Ackermanni puhul tavaline) on olnud servas väljamurdunud oksakoht.
Simuna retaabli juures üsna kirglikke vaidlusi, a la ilus-kole, põhjustas Armastuse figuuri juurde kuuluv suure peaga lapse kuju.
Lõpetuseks tahaks tänada Simuna koguduse õpetajat, Enn Salvestet, kultuuriajakirjanikke ning kõiki teisi inimesi, kes Ackermanni tiimi lahkelt vastu võtsid ja meistri loomingu vastu huvi tundsid. Rahvarohkeim ekskursioon toimus 30. augusti õhtul, pärast rahvusvahelise Gustav Normanni orelifestivali lõppkontserti.
23.augustil sõitis Ackermanni uurimisgrupp suurte lootustega Kullamaale. Eesmärk oli kontrollida oma silma ja erineva uurimistehnika abil üle hüpotees, et sealses kirikus leidub Christian Ackermanni töid. Nimelt väidab kirjalik arhiividokument, et Christian Ackemann viibis 31. augustil 1682. aastal, kui pidi toimuma kohaliku pastori, Läänemaa praosti ja eesti keele uurija Heinrich Gösekeni (vt Gösekeni kohta rohkem: https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Göseken) matus, koos maalija Lorenz Buchauga Kullamaal, et anda viimast lihvi ristpalgile seatud triumfikrutsifiksile ning perepildiga epitaafile. Viimane olla valminud praosti ühe viimase soovina ja esimene olla tellinud kogudus oma õpetaja mälestuseks.
Kõnealune dokument sündis asjaolust, et Gösekeni matusepäeval puhkes kirikumõisas suur tulekahi, milles mh hävisid Tallinna Mustpeadelt laenatud lauanõud ning millest sündis vennaskonna kahjunõue Gösekeni lese vastu. Ackermannil kui õnnetuse ühel pealtnägijal tuli juhtunu kohta kohtus (veel 1687 koos Lorentz Buchau ja teistega) tunnistusi anda (EAA, f 858, n 2, s 1683 (pagineerimata, foto 1, 2)), mistõttu ka tema viibimine Kullamaal, viibimise põhjus ja roll sündmuste käigus kirjalikult fikseeriti. „… Esimesed külalised, nende seas Juuru pastor Johannes Justus Ludwig pojaga, olid juba [matusele] kohale jõudnud ja kõhugi täis söönud, kui puunikerdaja Ackermann ja sulane Jaak õues kella ühe paiku pilgud katusele pöörasid ning korstna kõrvalt kerkivat tuleleeki märkasid. Tugeva tuule toel võttis kuiv õlgkatus kiiresti tuld ja ehkki pikk katuseredel kohe püsti aeti ja vee ning märgade riietega tuld summutada prooviti, ei olnud sellest abi ja katusele roninud kustutajad pidid varsti end ise ülepeakaela päästma. Samal ajal joosti tubadest välja asjadega, mis kätte juhtus, nagu mõned hõbekannud ja veel mõni vaagen, mille rase nõudepesija jõudis hirmuga sülle haarata. Päästetud vara loobiti varaste silma eest ära vanasse pastoraati, aga kui teist korda põlevast majast välja tormati, kerkisid suured leegid ka juba vanast pastoraadist. Keegi ei võinud enam majja siseneda ega hõbeasju, pastor Gösekeni preestrimantlit või teisi riideid ja asju päästa, tegemist oli sellegagi, kuidas lapsed ja kohkunud lesk minema toimetada. Kahe põleva maja vahel võttis tuld kaevuvinn ja nii ei jätkunud enam ka vett. Teisel pool õue süttis pruulikoda, kust õnnestus küll päästa pool tapetud härga, muud liha ja pruulimiskatel, ja siis põles ümberringi juba kõik: viljamagasin, suur heinaküün, kaks talli ja laudad. Selles kohutavas tulemöllus ja segaduses õnnestus ometigi elumajast pastor Ludwigi „kirst paljude teiste kallihinnaliste riideesemetega nagu laudlinad ja suurrätid, küll tema isiklikul abil, välja kanda …“
Ackermanni teistes toimiku dokumentides ei mainita. Ackermann ja Buchauw on andnud pealtnägijatena allkirja. Dokumendist ei selgu muud, kui et Ackermann ja sulane Jaak (Jack) olid need, kes kirikumõisa õuel esimestena korstna juurest tõusvat leeki märkasid. Järgmises lauses mainitakse, et kutsutud külalistest oli sel hetkel kohal vaid kaks pastorit, mis peaks välistama võimaluse, et Ackermann oli Kullamaal üksnes peielisena. Küllap ta ikka koos maalermeistriga kirikus askeldas.
Ometigi, hoolimata taolise kirjaliku dokumendi olemasolust, ei saa Kullamaa kiriku Kolgata-gruppi ning veel vähem Gösekeni epitaafi pidada Ackermanni tööks, isegi kui väga tahaks. Gösekeni epitaafi nikerdusstiil erineb kardinaalselt Ackermanni omast, see on maneristlik, kaugel akermannlikust püüdlusest järgida natuuri. Epitaafi juurde tellingule tõusmine, nikerdusviisi ja -kvaliteedi lähivaatlus kinnitab seda veelgi ning jätab kehtima Sten Karlingilt pärineva ja hilisemate kunstiajaloolaste poolt korratud väite, et epitaafi autoriks võib olla keegi meister Elert Thiele lähikonnast, näiteks Budewin Budeloch. Samas on selge, et Kullamaa suur Kolgata grupp ei saa pärineda Budelochilt, nagu Karling oletab – ühe aasta jooksul (mõlemad tööd pärinevad 1681. või 1682. aastast) ei saa keskpärasema meistri oskused saavutada sedavõrd kõrget kunstilist taset, mida näeb Kolgata grupi juures.
Just Kolgata-grupi kunstiline kvaliteet – juba kaugelt näha figuuride head proportsioonid ja ilmekad karakterid, samuti dünaamika ja rõivavoltide käsitlus – viisid Ackermanni-tiimi seda lähemalt uurima. Paraku, või pigem õnneks (?), andis Kolgata-grupi figuuride uurimine ja selle tulemuste esialgne analüüs oodatust teistsuguse tulemuse: tegemist ei pruugi olla Ackermanni töökojas valminud teosega: liiga erinevad on selle detailid Ackermanni teiste tööde omadest; nii väikestest puiduplokkidest nagu Kullamaa Kolgata-grupi figuurid pole kokku liimitud ükski seni uurijate töölaual olnud kujudest jne. Visuaalne võrdlus alles äsja Ackermanni-tiimi huviorbiidis olnud Koeru kiriku krutsifiksiga toob selgelt välja Kullamaa krutsifiksi meistri erinevuse Ackermannist. Kas võetud puidu- ja polükroomiaproovid võimendavad või vähendavad erinevusi, selgub laborites veel sel sügisel. Kullamaa Kolgata grupi eksperimentaalne 3D mudeldamine – Mart Viljuse juhitud drooniga – annab peatselt võimaluse panna Koeru ja Kullamaa krutsifiks virtuaalselt teineteise kõrvale.
Kuigi uurimustulemustest lõppkokkuvõtte tegemine seisab alles ees, peab tööpäeva Kullamaa kirikus pidama õnnestunuks – selleks, et õppida tundma Ackermnni, tuleb tundma õppida teisi tema kaasaegseid meistreid ning sealjuures arvestama võimalusega, et suuri kalleid puuskulptuure võidi 17. sajandil ka Eestisse importida ning Ackermannile kui kohalikule tipptegijale jääda ainult nende kirikusse ülesseadmise roll. Samal ajal, mõistagi, võis Ackermann ka ise ühtteist õppida, oma oskusi arendada (ning aidata Kullamaal seinale panna ka Gösekeni epitaafi).
Järgmisena, augusti lõpus – septembri alguses, lähebki Ackermanni tiim koos EKA tudengitega Kullamaa Kolgata grupist kaks aastat nooremat Simuna kiriku altariseina (1684) uurima, sealjuures küsides: kas selle juures leidub märke Kullamaa töö mõjust. Saame näha.
Olgu veel lisatud, et Kullamaal laiendas Ackermanni uurimisgrupp on oma tegevust veel selleski mõttes, et aitas Gösekeni epitaafi läbi valgustades kaasa Eesti vanade, ladina- ja saksakeelsete kiriklike tekstide uurimisele. Koostöö Kristi Viidingu juhitud uurimisgrupiga jätkub loodetavasti veel edaspidi. Kiriklik maali- ja skulptuurikunst on keele(ajaloo)ga seotud (vt projekti kohta rohkem: https://www.utkk.ee/teadusprojektid/eesti-ladinakeelsete-pealiskirjade-elektrooniline-tekstikorpus/займ онлайн срочно
13.-14. augustil töötas Ackermanni uurimisgrupp Järva-Madise kirikus, et viia läbi Ackermanni töökojas valminud altariseina uuringud. Tõenäoliselt 1680. aastate lõpus valminud teos on pälvinud vähe kunstiajaloolaste tähelepanu. Põhjusel, et see on suhteliselt väike, ühekorruseline ja vaid kolme figuuriga, lisaks 19. sajandil üsna igavalt valge-pruuniks võõbatud ning tagasihoidliku, Theodor Albert Sprengeli maalitud altaripildiga (1866, kunstniku hilisemad maalid Otepää ja Jõelähtme kirikus on kunstiliselt juba palju küpsemad).
Ometi, nagu ikka lähivaatluste puhul juhtub, suutis Järva-Madise altarisein uurijaid siiski üllatada.
Pärast altarilaua kattepaneeli eemaldamist ilmus selle tagant välja kivist plokkaltar, mida vaid väga vähestel meie kunstiajaloolastel-konservaatoritel on seni näha õnnestunud; Ackermanni tiimi huvitas see, kuidas altarit on retaabli tarvis kohandatud, kuidas see jämedate prusside abil on mingil hetkel kõrgemaks ehitatud ning kuidas kivist altarilaua ja puidust katteplaadi vahele on tekkinud sõna otseses mõttes kirikurottide sahver. Sahvri tihedast kasutusest andsid tunnistust tühjaks söödud viljapead ja äranäritud küünlad.
Kuigi fakt, et altariseina katva pruuni aaderduse ja valge värvikihi all on säilinud algne polükroomia, oli tänu selle 1990. aastate keskel Ennistuskojas Kanut toimunud restaureerimistöödele teada, pakkusid uued uuringud toredaid avastusi: lisaks värvile leiti altariseinalt lüstrit, kulda ja hõbedat.
Väikest Järva-Madise altariseina ehtivad figuurid on sama kõrge nikerduskvaliteediga kui Ackermanni töökojast pärinevate suuremate altariseinte omad. Eriti ilus on Kristus Võitmatu, kelle figuuri väikeseks eripäraks on see, et Kristus mitte lihtsalt ei astu maole (nagu nt Tallinna toomkiriku altaril), vaid lausa lömastab selle. Inglifiguuride juures võib aga märgata, et Ackermann on usaldanud mõne detaili väljavoolimise oma abilisele. Kas ühe ingli kuus varvast tuleneb abilise oskamatusest jalalaba nikerdada, lohakusest või hoopis soovist natuke nalja teha ja meistri kontrolliv kotkasilm proovile panna, ei saa me aga ilmselt kunagi teada. Ja võib-olla pole see tähtiski, sest hoopis olulisem on see, et tänu juba tehtud ning veel jätkuvatele uuringutele saab Järva-Madise kiriku altariseina paigutada senisest paremini Ackermanni, tema töökoja loomingu ja Eesti puunikerduskunsti ajaloo konteksti ning, et täie kindlusega võib öelda – ka väikesemõõduliste figuuride detailide liitmiseks on Ackermann kasutanud sepanaelu, mida küll palja silmaga ei näe, aga mille Maksu ja tolliameti röntgenaparatuur uurijatele paljastab.займ без процентов 1 раз
1930.aastal kirjeldab Koeru koguduse õpetaja Hermann Johannes Ederberg väga värvikalt Koeru krutsifiksi:
Kõige suurem kunstiteos Koeru kirikus on kahtlematult suur ristikuju käärkambri ukse kohal. Ristilöödud Õnnistegija loomusarnane kuju on wäga peenelt wälja töötatud, tema näojoontesse on tundmatu kunstnik suutnud panna lõpmatu suurt lahkust ja äärmiselt rahulist olekut. Näib, et Issand parajasti on surnud ja silmad kinni pannud. Tema pale kuulutab selget õnnistust. Waewalt on Eestis teist sarnast mõjuwat ristikuju …
(H. Ederberg, Koeru koguduse minevik. 1930)
Tolleks ajaks ei ole veel ilmunud Sten Karlingi hilisematele uurijatele teedrajavat ja paljus siiani oma haardelt ületamatuks jäänud Eesti renessanss- ja barokiaegse tisleri- ja puunikeruskunsti ülevaadet (Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. 1943), milles esmakordselt seoti Koeru krutsifiks Christian Ackermanni nimega. Oma monograafias võrdleb Sten Karling Koeru krutsifiksi Tallinna toomkiriku võidukaare Kolgata gruppi kuuluva Ristilöödu kujuga (1697), pidades viimast Ackermanni mõjuväljas töötanud Hinrik Martensi ja esimest – Koeru krutsifiksi – Ackermanni loomingu hilisperioodi ehk siis 18. sajandi alguse tööks. Milles kahe krutsifiksi erinevus täpsemalt seisneb, peab selgitama jätkuv uurimine. Uurimistöö laieneks siis ka juba Kullamaa kiriku krutsifiksile (1682), mida Karling veel Ackermanniga ei seosta, kuid mis arhiiviallikate järgi ometi Ackermanni töö peaks olla.
Tähelepanuvääriv õpetaja Ederbergi Koeru krutsifiksi 1930. aasta kirjelduses on ka koht, kus kirjeldatakse selle kunagisi asukohti. Seda enam, et kuju praegune paiknemine kooriruumi põhjaseinal tekitas meiegi uurimisgrupis küsimus: Kust kuju kuju kooriruumi seinale sai? Kas see on üldse Koeru kiriku jaoks tehtud? Kui on, siis kas ei peaks krutsifiks olema kiriku koori ja pikihoone vahelisel nn võidukaarel (nagu on see näiteks Tallinna toomis ja mitmetes teistes kirikutes)? Ederberg kirjutab:
Wana altari ajal enne aastat 1901 seisis nimetatud ristikuju altarist kõrgemal aknaraami küljes, see asend oli igatahes ilusam ja wäärilisem. Weel wanemal ajal oli ta seal, kus suurest kirikust kantsli kohal astutakse paar astet kõrgemale altari ruumi, kõrgel põikpuul.
Tänu Ederbegi juhatusele teritasime silma ja tõepoolest! – ühelt 1896. aasta Reinhold Guleke tehtud Koeru kiriku interjöörifotoltзайм 10000 без процентов на карту võib altaritaguse ida akna ees aimata krustifiksi ähmast kuju.
Mis puutub küsimusse – kas enne krutsifiksi kiriku idaakna ette paigutamist, asus see võidukaarel? – siis seda on keeruline öelda. Selleks peaks uurijad tellinguga võidukaare juurde pääsema ja järele vaatama, kas ehituskehandis on mingeid märke põikpuu kinnitusest. Ja kui neid ei ole, siis tuleks edasi kaaluda võimalust, et Christian Ackermanni nikerdatud krutsifiks paigutati kohe kiriku vana, Lüdert Heissmannile atribueeritud barokse altariseina (u 1645) kohale, kiriku idaakna ette, et suurendada liigväiksena mõjuva altariseina atraktiivsust, et anda altarile visuaalsete vahenditega suurem tähendus. Christian Ackermanni töökojas valminud altariseinte ja kantslite kujunduse varasemad võrdlused on näidanud, et 17. sajandi lõpus – 18. sajandi alguses on hakatud altariseinte kujundusele kantslitest oluliselt suuremat tähelepanu pöörama. Selle taga võis omakorda olla Rootsi uus kirikuseadus vms.
Seekord käis Christian Ackermanni uurimisgrupp 6.ja 8. juunil Koeru kirikus, kus kooriruumi põhjaseinas ripub Ackermanni krutsifiks. Seinalt alla tõstetud krutsifiks osutus lähivaates peenelt ja anatoomilise tundlikkusega modelleeritud meistriteoseks, mis on kindlasti üks Ackermanni suuremaid šedöövreid. Ristilöödud Kristuse puidust figuuril on peensusteni välja nikerdatud lihased, luud ja nahk ning isegi lümfisõlmed. Töö on kvaliteedilt võrreldav kunstniku tippteose, Tallinna toomkiriku kuningliku altari figuuridega.
Kõigepealt tehti skulptuurist fotod, mida hiljem kasutatakse 3D-mudeli valmistamisel – kokku 350 kaadrit, mis pannakse arvutis kokku kolmemõõtmeliseks virtuaalkujutiseks. Seejärel viidi läbi XRF-analüüsid, mis näitasid, et pealmine valge värv (või värvid) on hilisem lisandus ja selle all võiks olla polükroomia. Tuli välja, et Kristuse niudevöö kaunistamiseks oli kasutatud hõbedat. Seepeale võeti figuuri mõõdud, dokumenteeriti puidu liitekohad ja kätte jõudiski kõige põnevam osa, sondaažide (ehk originaalvärvi avangute) tegemine, et tekiks ettekujutus, milline võis kuju algselt välja näha.
Tulemus pani kõik vaimustuma, algne värvikiht on ulatuslikult säilinud ja hämmastava kvaliteediga teostatud. Polükroomiaga on modelleeritud õrnad tooniüleminekud, valgused, varjud…justkui oleks maalitud Kristusest lõuendil portreed.
Sondaažid tehti kohtadesse, kus oli võimalik näha Kristuse haavadest voolavat verd, kaamet nahka, isegi kannatavat pilku. Huvitav on asjaolu, et maalija on hääbuva kannataja nahatooni saavutamiseks katnud pinna kõigepealt roheka alustooniga ning sellele kandnud heledad ihutoonid. Taoline tehnika pärineb Bütsantsist ning seda kasutati väga palju just keskajal, et saavutada kujutatu ebamaisust. Algse värvikihi säilivuse ulatus ja kvaliteet pani isegi küsima, kas sellel puhul poleks õigustatud originaalpolükroomia täismahus avamine?
Järgmisel päeval pöörati pilgud juba kuju sisse. Maksu-ja Tolliameti spetsialistid aitasid röntgenfotode abil vaadata kuju seestpoolt ja kujust läbi. Viimaks võeti nii figuurist kui ristist puidu ja pigmendiproovid.
Kõik see materjal vajab veel analüüsimist ja interpreteerimist, kuid seda, et tegemist on Ackermanni ühe tippteosega, võime kinnitada juba praegu.
Ja nagu Ackermanni loomingu uurimisgrupi puhul tavaline, kohtuti ka Koerus kohalike inimestega. Koeru kooli õpilastel ja õpetajatel oli võimalik oma silmaga näha, kuidas nende kodukiriku Kristuse skulptuuri uuritakse ja vaadata lähedalt seda, mida igapäevaselt kirikut külastades on võimalik ainult eemalt näha.
Ackermanni-ekspeditsioonid jätkuvad. Selle suve esimeseks uurimisobjektiks on Hageri kiriku altarisein, mille vanemad, 1710. aasta kiriku põlengu eelsed osad pärinevad Ackermanni ja 1731. aastal valminud osad oletatavalt Johann Valentin Rabe töökojast. Kolmas ja neljas “kihistus” pärinevad 19. sajandist, mil altarisein kahel korral ümber kujundati: esimest korda 1851.aastal, kui varasema puitalusel kesktahvli asemele pandi Carl Sigismund Waltheri lõuendil õlimaali ning teist korda 1892. aastal, kui barokne altarisein toodi uude kirikusse ja sellele paigutati suureformaadiline Rudolf von zur Mühleni õlimaal.
Seda kõike teadsime juba enne, ja ka seda, et 19. sajandil valgeks värvitud Ackermanni ja Rabe figuurid on algselt olnud polükroomsed (eelmise aasta uuringud Karuse, Martna, Türi, Tallinna toomkirikus ja Rootsi-Mihkli kirikus andsid selleks alust). Hageris tehtud värviuuringud kinnitasid seda, aga pakkusid ka rea üllatusi: mujal oleme leidnud kuldsete või hõbedaste tiibadega ingleid, kuid Hageri altariseinal on nii hilisematel kui Matteuse inglil helesinised tiivad; mujal oleme näinud ikka Kristus Kõigevõitja kujul kuldset niuderätti, Hageris katab Kristuse alakeha (ja sedagi ainult eestpoolt) kinaverpunane draperii! Omamoodi üllatav oli ka evangelist Matteuse rüü, mis oli sinine ja kuldsete kantidega ning Markuse oma, mis kaetud punase ja rohelise lüstriga. Kahe evangelisti nii erinev värvilahendus viib mõttele, et kujudel pidid olema analoogse värvilahendusega paarikud, mida eeldaks ka altariseina üldine ikonograafiline programm – kahe evangelisti väljavalimine neljast ei ole põhjendatud.
Altariseina figuuride lähivaatluse ja röntgenpiltide analüüsi tulemusel kujunes töögrupil arvamus, et mängus on olnud kolme meistri käed. Sten Karlingi poolt 20.sajandi alguses Rabele omistatud figuurid – Kristus Kõigevõitja, pelikan poegadega ja kaks karniisi inglit – eristuvad selgelt Ackermanni töökojas tehtutest – nende tüpaaž ja nikerduskvaliteet on silmatorkavalt erinevad, aga ka märksa nõrgemad. Kindlalt pärinevad Ackermanni käe alt altariseina putokonsoolid, samal ajal kui Matteuse ja Markuse nikerdamise omistamist meistrile endale tekitab mõningaid kahtlusi. Üheltpoolt jälgivad kujud küll hoolikalt Ackermanni skulptuuridele iseloomulikke jooni detailideni, teisalt aga iseloomustab neid mingi iseäralik tuimus ja pealiskaudsus. Nii näiteks tundub vähetõenäoline, et Ackermann oleks kujutanud mõnd figuuri seismas oma rüü alaserval, nagu Hageris evangelist Matteus, või jätnud üle figuuri aluse (postamendi) ulatuva päka altpoolt anatoomiliselt välja nikerdamata, nagu Hageris evangelist Markuse puhul). Lisaks pakub Matteuse kahe käe võrdlus tuge oletusele, et mängus on veel üks nikerdaja, näiteks Ackermanni abiline: Matteuse tahuline-kandiline raamatut hoidev käsi erineb selgelt voolujoonelisest-peenelt nikerdatud teisest käest. Selle erinev stiil ja kuju suhtes liiga suured mõõtmed viivad mõtteni, et Matteuse ilus käsi on algselt olnud mõeldud mõnele teisele kujule, eeldatavalt naisfiguurile: Ackermanni meesfiguuride käsivarte puhul on reeglina märgatav meistri soov jälgida meeste anatoomiat, voolida välja lihased ja paisunud veresooned. Ei saa välistada, et Matteuse ilus naiselik käsi on lihtsalt võetud Ackermanni töökoja riiulilt, kus hoiti tulevaste kiirete tellimuste jaoks n-ö ettevalmistatud detaile.
Hageri tööpäevade kaks kõige-kõige olulisemat tulemust on: esiteks, kindel seisukoht, et Sten Karlingi poolt Rabele atribueeritud nikerdatud “Kolgata” kompositsioon, mis kunagi paiknes altariseina keskel, ei ole Rabe töö. See on kas Ackermanni või tema lähedase abilise, võib-olla Matteuse-Markuse kuju nikerdanud mehe töö; teiseks, nikerdatud “Kolgata” grupi halli-valgekirju taustamaalingu alt barokse linnapanoraamiga maastiku leidmine. Maal uuriti infrapuna-valgusega sellest ajendatuna, et halli taustavärvi alt kumab punast ja rohelist, ning sellest lähtunud küsimusele: kas tõesti oleks Ackermanni ajal altariseinale pandud polükroomsed ja naturalismi taotlevad kujud taustatud lihtsalt halliga ning miks me ei näe Kolgata mäe maastikku?
Mõistagi ei piirdunud töö vaid Hageri kiriku altariseinalt alla võetud, uurijate ajutistele töölaudadele toodud skulptuuride ega Kolgata-reljeefi uuringute, fotografeerimise ja 3D-mudeldamisega. Altariseina ette ehitatud tellingud võimaldasid teha ka retaabli konstruktsiooni ning arhitektoonilise ja ornamentaalse osa uuringuid, leida sh üles koht, kust altariseina 1890. aastate algul uue altarimaali paigutamise eesmärgil laiemaks on ehitatud.
Töösse kaasatud EKA muinsuskaitse osakonna tudengite abiga sai altarisein tellingul ka aastakümnete tolmust puhastatud. Altariseina talastiku augus surnud ja mumifitseerunud tihane jäi aga koguduse liikmete soovil sinna, kust see leiti.
Ackermanni tiim tänab Hageri kiriku koguduse õpetaja Jüri Vallsalu ja teenijat Lehte Vainoja ning liikmeid mitte ainult kena vastuvõtu, vaid ka suure huvi eest oma enam kui 300-aastase altariseina – hinnalise kunstiteose – ja selle ajaloo vastu. Oli suur rõõm tutvustada Ackermanni-projekti ühes Hageri kiriku retaabliga koguduse liikmetele, kiriku kõrval asuva hooldekodu inimestele, Kohila ja Kernu koolilastele, kohaliku kunstikooli lastele, nende vanemtele ja õpetajatele ning mõistagi ajakirjanikele, kes Eesti kunstipärandi populariseerimisele ja väärtustamisele oma tööga kaasa aitavad (vt ERR uudist: Christian Ackermanni teoste uurimine on jõudnud Raplamaale Hageri kirikusse. ERR 14.05.2018).
Välitööd objektil tehtud, sõitsid uurijad ja EKA tudengid tagasi koju ja oma tavapärasele tööpostile, kes kuhu: Frank Lukk Raele oma kursusetööd õhutõrje suurtükkidest kirjutama; Taavi Tiidor Kalaranda suve viimast päeva nautima ja Valjala romaani portaalide ekspeditsiooniks valmistuma; magistritudengid Kristel Ackermann, Kaisa Milsaar, Saara Kruus, Annika Ebrok ja Sabina Kaukis EKA eksamiteks valmistuma; Egle Mikko Tartusse ERMi jõudnud oletatavat Ackermanni altariseina restaureerima; Andres Uueni oma doktoritööd kirjutama, Joel Leis Tallinna Kanutisse pärandi digiteerimist edendama; Riin Rebane Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli teadustöödele; Isabel Aaso-Zahradnikova koos Priit Laatre, Aleksander Miksjuki ja Maksu- ja Tollimaeti meeskonnaga Tallinna Oleviste kiriku Hans Pawelsi kenotaafi uurima; Anneli Randla ja Peeter Säre Kernu, Laitse ja Vasalemma mõisa pildistama; Viktor Erm Cramosse tellinguid tagastama, Tiina-Mall Kreem raamatut “Raha kunst” kirjutama ja Hilkka Hiiop Tšehhimaale Pardubice Ülikooli loenguid pidama. Ackermanni-tiimi kuuluvad Signe Vahur ja Alar Läänelaid Tartus aga jäävad Hagerist saabuvaid värvi- ja puiduproove ootama.
Reedel, 13.aprillil kogunes Rootsi-Mihkli kirikusse ligi sada inimest kuulama Ackermanni-tiimi aasta saavutusi. Täpselt aasta ja kaks päeva on möödunud sellest, kui EKA, EKMi ja EELK juhid Mart Kalm, Sirje Helme ja Urmas Viilmaa sõlmisid koostöölepingu ühise uurimisprojekti läbi viimiseks.
Tutvustasime aasta jookusul tehtud uuringuid kirikutes, olulisemaid leide ning äsja valminud veebirakendust.
Kirikusse oli paigaldatud ka tellingud, et pääseda ligi kantsli kõlaräästa skulptuuridele.
Eesti Kunstiakadeemial, Eesti Kunstimuuseumil ja Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on hea meel ja au kutsuda kõiki Ackermanni-huvilisi
Christian Ackermanni aasta avastuste ning pärandi ja uuringute teadusveebi esitlusele Rootsi-Mihkli kirikusse 13. aprillil kl 14.00.
Rohkem kui aasta on möödunud suurejoonelise interdistsiplinaarse uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ algusest. Nelja-aastase (2017–2020) uurimisprojekti eesmärk on äratada unustusehõlmast mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kontekstis tähelepanuväärne meister, kes oma elu ja loominguga on sidunud/seob siinse (kunsti)kultuuri läänepoolse Euroopaga.
Tallinna toomkiriku tellingutelt alanud ja üle aasta kestnud uurimistöö tulemusel on valminud innovaatiline teadusveeb, kus igaühel on oma silmaga võimalik näha Ackermanni tööde juures rakendatud moodsaid tehnilisi uuringumeetodeid ning Eesti barokk-kunsti aardeid ennenägematul viisil – nii 3D mudelitena kui röntgenpildil. Nende kaudu saab avastada seni nähtamatuks jäänud ajaloo kihid ja neisse peidetud Ackermanni detaili- ja värviküllase kunstimaailma.
Eesti Teadusagentuuri toel välja arendatud veebiplatvorm ackermann.eekoondab kõiki interdistsiplinaarse teadustöö tulemusi ning loob kindla aluse edasiseks uurimistööks ning teadlaste töö populariseerimiseks.
Ackermanni veebiplatvormi esitlus toimub sümboolses kohas – Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Seal, kus paikneb meistri viimane ja keerulise saatusega teos – dokumentaalselt kinnitatud atribueeringu ja väga meisterlike nikerdustega kantsel.
Christian Ackermanni Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsli „elulugu“ on olnud keerukas juba selle sünnihetkest alates. Kui Ackermann Mihkli koguduse tollasesse (praegusesse Issandamuutmise) kirikusse 1707. aastal kantsli valmistas, siis pidi ta arvestama vana, Lüdert Heissmanni töökojas 1632. aastal valminud kantsli kõlaräästaga.
1730. aastate alul viidi kantsel üle Rootsi-Mihkli praegusesse kirikusse Rüütli tänaval. Võimalik, et enne seda peatus kantsel veel kusagil – Mihkli koguduse kolimine ühest kirikust teise toimus mitmes järgus.
Rootsi-Mihkli kirikusse jäi kantsel kuni Nõukogude perioodini, mil kogudus likvideeriti. 1949. aastal sai kirikust spordisaal – kantsel jäi siis nii füüsiliselt kui ideoloogiliselt nõukogude sportlastele jalgu ja tuli koos muu sisustusega ära koristada.
1949. aastast hoiustati kantslit Hobuveskis, kust see 1971. aastal rändas Märjamaa kirikusse lootuses, et pärast restaureerimist saab kirik endale kauni kantsli. Siiski ei pandud Märjamaal kantsli detaile kunagi päriselt kokku.
1983. aastal toodi silmapaistva nikerduskvaliteediga barokk-kantsli korpus kui kunstimälestis (koos Heissmanni kõlaräästaga) hoiule Eesti Kunstimuuseumisse. Kuna Kadrioru lossis tegutseval muuseumil polnud seda võimalik eksponeerida, ladustati juba eelnevalt korduvalt lahti ja kokku pandud ning pideva ühest kohast teise tarimise tõttu kannatada saanud kantsel hoidlaruumi. 1987. aastal murti hoidlasse sisse ja kantsli korpust toetanud Moosese kuju läks kaduma.
1990. aastal Rootsi-Mihkli kogudus taastati, kaks aastat hiljem saadi tagasi oma vahepeal spordisaalina funktsioneerinud kirikuhoone ning alustati selle renoveerimisega. 2000. aastaks oli kiriku hoone korras ning jätkus töö sisustusega. Koos teiste restaureerimisasutustega asus Ennistuskoda Kanut taastama kantslit. Töö käigus viidi läbi hulk uuringuid, arutati põhjalikult küsimusi, nagu: millised kantslit katvad värvikihistused säilitada, millised avada, millised puuduvad osad asendada jne. 2002. aastaks saadi kantsel korda ja pühitseti koos kirikuhoone ülejäänud sisustusega.
Veelgi keerulisem on olnud kantsli toeks oleva Moosese kuju käekäik. 1987. aastal varastatud kuju toodi kui Amandus Adamsoni töö 2014. aastal Eesti Kunstimuuseumi ekspertiisi. Kuigi Moosese polükroomia oli puiduni maha kraabitud, tundisid eksperdid selles ära omaaegse Rootsi-Mihkli kiriku kantsli toe ning kuju viidi Rootsi-Mihkli kirikusse ja paigutati kantsli korpuse alla oma algsele asukohale.
Sellega Rootsi-Mihkli kiriku kantsli saaga siiski veel ei lõppenud. Vahepeal on selgunud, et kantsli ennistustöödel ei kasutatud ära kõiki säilinud originaaldetaile. Alles nüüd, mil Ackermanni loomingu uurimine on taas aktualiseerunud, jõuavad needki kodukirikusse tagasi.
Ennistuskoda “Kanut” konservaator Ingrid Pihelgas ning digiteerimisosakonna juhataja Martin Sermat uurivad Rootsi-Mihkli kantsli irdtükke, mis viiakse tagasi kodukirikusse.
Vahetult enne toomkiriku tellingu maha võtmist transportisime Maarja Magdaleena skulptuuri Kumu konserveerimisosakonda. Seal võttis Isabel, Ackermanni-projekti skulptuuritehnoloogia spetsialst, temast kipsvormi. Hoolimata sellest, et praeguseks on originaalskulptuur kättesaamtult kõrgel, saame lisaks virtuaalsele 3D-mudelile oma Maarjat ka päriselt silitada.
Läti arvukaim puitpolükroomia kogu asub suurejoonelises 18.sajandi barokklossis Rundales, õigemini selle sissepääsuhoonesse paigutatud fondis. Kogus on sadu skulptuure ning ornamendidetaile, mis pärinevad erinevatest Läti kirikutest ning on alates 1970.aastatest koondatud Rundalesse. Enamus kuuluvad just Ackermanni perioodi, st 17.-18.sajandisse. Tänu Laura Lusele, Rundale uurimisosakonna juhile, õnnestus meil fondis ringi kolada. Seal oli tohutu toredaid, valdavalt armsalt-naivistlikke tegelasi, aga midagi Ackermanni klassis küll silma ei jäänud.
Muljetavaldav galerii ristilöödud Kristustest andis aimu, et vajadusel tegi iga külameistergi oma kirikule kujud valmis. Mõtlemapanev oli see, et ükski neist ei asu enam oma algses kohas ja vaevalt, et sinna kunagi tagasi läheb.
“Viis semu” – need on kindlalt Ackermanni skulptuurid
Christian Ackermanni uurimisgrupil on taas kiired-tegusad päevad. 2017. aasta tööplaani viimase objektina on jõulude eel sihikule võetud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsel – üks vähestest Ackermannile kirjalike allikate põhjal atribueeritud töödest.
Paraku ei kergenda Ackermanni nime leidumine kiriku arveraamatus kuigivõrd uurijate tööd, sest temalt algselt Issandamuutmise kirikusse tellitud töö valmimise lugu ja hilisem saatus on olnud keerukas: kantslit on korduvalt ühest kohast teise veetud-tõstetud, selleks lahti võetud, siis jälle uuesti kokkupandud ja mitu korda ülevärvitud. Mis tähendab, et kantslil on hulgaliselt sekundaarseid, originaali n-ö varjutavaid detaile. Vastamist küsimusel – Millise kantsli Ackermann 1707. aastal koos oma abiliste, sh tisleri ja maalijaga tegi? – raskendab ka teadmine, et Ackermann taaskasutas oma töös vana, Lüdert Heissmanni töökojas valminud kantsli tükke (sh figuure), aga võibolla ka veel varasemaid detaile. Pinget ja abi uurimistöösse lisavad kantsli restaureerimise käigus valminud põhjalikud ennistuskoja “Kanut” aruanded (2000-2001, 2009, 2015-2016), kuhu on koondatud küll suur hulk ennistustööde käigus kogutud, kuid kohati uute kogutud andmetega vastuollu sattuvaid ja üle kontrollimist, aga mis peamine – Ackermanni ülejäänud loominguga suhestamist vajavaid andmeid. Igatahes on see täiesti uus tahk Ackermanni loomigus – mitte ainult tema töid ei taaskasutatud hiljem, vaid ka tema taaskasutas varasemaid.
Uurimistiim
Viimasest lähtuvalt alustati seekord uuringuid hoopis Ackermanni elu ja loomingut käsitleva monograafia struktuuri aruteluga. Kirja pandi rida küsimusi, mis koondaks üksikute objektide – Ackermanni nimega seotud altariseinte, kantslite jms – uurimustulemusi ning aitaks teha hädavajalikke üldistusi kirjeldamaks 17. sajandi viimaste kümnendite – 18. sajandi esimese kümnendi kunstipraktikaid.
Röntgenlabor – isegi Priit Laatre, XR-tiimi juht, on astunud Ackermanni kuube
Seejärel jagunes Ackermanni tiim kirikusse sisseseatud väikestesse „laboritesse“, milles ühes tehti kantslifiguuride materjali- ja kompositsiooniuuringuid, teises värviuuringuid, kolmandas fotodokumentatsiooni ja neljandas 3D mudeleid. Loomulikult vaadati üle ka kantsli arhitektoonika ja selle erinevatest aegadest pärinevad detailid, samuti ikonograafia ja meistri, Ackermanni, käekirja muutumise stiiliküsimused. Lahtiseks jäänud küsimustega tegeletakse edasi, ikka Rootsi-Mihkli koguduse lahkel loal ja vahepeal piparkooke krõbistades.
онлайн займ безработным на карту без отказа
где взять деньги в долг онлайн
одобрить кредитную карту без отказа
онлайн займ срочно рф
займы первым клиентам без процентов
оформить рко
Valdavalt pärineb altari ja kantsli praegu näha olev värvilahendus 2005. aastast – korpused, ornamendid, putod said toona uue värvkatte, 1888. aastast pärinev polükroomia säilis vaid figuuridel.
Sarnasus Simuna altariseinaga on näha nii altari terviku kui figuuride puhul.
Väikesed ja suured Paulid ja Peetrid – suured (altarifiguurid) nikerdas ilmselgelt meister ise, väikeste (kantslifiguuride) puhul on korratud kuni pisidetailideni meistri tööd, kuid pisut kohmakamalt – ilmselt nikerdas need keegi sellidest.
Õnnelik leid Vigalast – originaalses värvisäras keerdkolonett. Nüüd on meil kaks detaili, kus näeme Ackermanni-aegset maalingut, mida pole iial kinni kaetud: Vigala sammas ja Karuse puto.
Vigala meeskond oli kogu projekti kõige vägevam – ikkagi viimased Ackermanni-uuringud – kokku osales uuringutes üle 20 inimese (kellest viimasele tellingupildile jõudis vaid osa). Putod tõime kantslilt alla väärikalt – Ackermanni röntgenkotis!
Keerdsambaid toetavad eba-ackermannlikud putopead; puto põsel on näha varasem, märksa roosam nahatoon.
Uurijad skulptuuridega kirikus sees ja kiriku ees.
Uurimiseks toodi pelikan ja tema pojad kõlaräästa tipust alla.
Näiteid kantsli korpuse marmoreeringutest.
Kui 1899.aasta fotol nähtavad ornamendid “ümber pöörata” tundub, et 1901.aasta renoveerija on kasutanud ümberehitatud kantsli trepirinnatises ära nii vanad ornamendid kui profiilliistud.
Vanal fotol on näha ka tänaseks kadunud trepiportaali, millel on Juuru kantslile väga sarnane putopea.
Seekord tegi Maksu- ja Tolliameti koolitusspetsialist Priit Laatre lisaks röntgenfotodele ka akordionikontserdi.
Kõik Tallinna giidid teavad, et 1684. aastal oli Christian Ackermannil asja Tallinna Püha Vaimu kirikusse. Häda oli selles, et kirikutorni põlengus oli kiriku fassaadil olnud tunnikell ühes Adam Pampe nikerdanud ehisraamiga hukka saanud ning nüüd oli vaja uut. Uue kella mehhanism telliti kellassepp Hans Gottfried Starckilt ja tisleritöö Herman Berentsiltкредит через онлайн банки, aga numbrilaua nikerdaja leidmisega oli probleeme. Nimelt oli Tallinna Tislerite- ja puunikerdajate tsunfti parim meister, Elert Thiele, nüüd surnud ja ühelegi teisele tsunftimeistrile ei julgetud hästi kellanumbrilaua ehisraami nikerdamist usaldada. (Ilmselt) viimases hädas pöörduti all-linnast Toompeale elama suundunud vabameister Ackermanni poole.
Mõistagi valmistas see numbrilaua lähivaatlusel tehtud „avastus“ Ackermanni uurimisrühmale suurt pettumust, kuid andis samas ka järjekordse õppetunni: barokiaegne kunstiloome on sagedamini, kui meile tänapäeval meeldiks, kollektiivne praktika; tõelise meistri kätt võib märgata paremini tasustatud tööde puhul rohkem, vähem tasustatute juures vähem; kuulsa meistri nimega seotud kunstitööde kvaliteet võib kõikuda; meister võib piirduda vaid oma abiliste tehtud töö mõne koha viimistlemisega. Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua ehisraami puhul, kus vaid mõnel evangelistil on peenejoonelised näod ja peenelt välja lõigatud käed, on see just nii olnud.
Ackermanni uurimisgrupp on ringiga – Tallinna rootsi Mihkli, Karuse, Lihula, Martna, Türi, Hageri, Koeru ja Simuna kirik – tagasi Tallinna toomkirikus! Seekord on tellingud ümber Ackermanni töökojas valminud kantsli korpuse (1686) ja Johann Valentin Rabe töökojas tehtud kõlaräästa (1720. aastad). Eesmärk on viia läbi kantsli uuringud ja konserveerimine: esimene eeskätt, et leida vastus küsimusele, kui palju Ackermanni kantslit pärast selle ümbertõstmist (kiriku pikihoone lõunalöövist võidukaare põhjaküljele) on muudetud; teine, et enam kui 330-aastast kantslit puhastada ja kinnitada, eriti kõlaräästa figuuridelt ja kirjaväljadelt lahti löönud polükroomiat.
Simuna kiriku altari uuringutele pühendatud neli päeva möödusid linnutiivul. Kiirematel hetkedel oli kirikus üle 20 kätepaari, ent tööd jagus kõigile: suurejooneline altarisein oma värvikihtide, naelarooste ja ausõna peal püsinud kujudega pakkus küllalt toimetamist. Esimese päeva pühendasime fotogramm-meetria, kolmedimensionaalse skaneerimise, infrapunafotograafia ja umbkaudu nelja kolmetähelise lühendina tuntud töömeetodi tundmaõppimiseks.Kunstitudengitele olid 3D mudeldused ja pikad valemid uus ja huvitav maailm, ent kuna üks Ackermanni kujudest mudeldas end programmis ligi 12 tundi, ei saanud loengutele kulutada enam kui põhitõdede ja võimaluste tutvustamiseks vajalik. Tuli asja kallale asuda.
Teisel päeval asusime tegelema kujude enestega. Konserveerimistudengid pandi paari teiste erialade inimestega, ning koos alustasime kujude esmase puhastamise, ülevaatuse ja kobrutava värvi kinnitamisega. Altariseinalt alla astunutest pakkusid üllatuse kaks inglit ja Kristus, kelle barokkstiil pole omane Ackermannile, ent annab siiski tunnistust äärmiselt osava meistri kätetööst.
Et kirik oli pime, jahe, ja üllatavalt kitsas, koliti kujud pildistamise ja hädatarvilike konserveerimistööde tarbeks õue, kus enamiku praktikast valitses ühtlane pilvisus. Ühest küljest pakkus see mugavat ja sumedat pildistamisvalgust, teisalt tõi endaga korduva hüüatuse: „Ma just tundsin piiska!“, millele järgnes kiirkorras kolimisaktsioon. Simuna kirikaia puude varjus teostas osa üliõpilasi oma esimesed (ja osa oma sajaesimesed) liimisüstimised ja sondaažid. Kogemus lasi kahtlemata suhestuda kunstiteose ja seda loonud kätega sügavamatel viisidel. Eriti nende jumalast hüljatud kätega, kes kandsid originaalvärvi riismetele peale eriliselt paksu ja hästikleepuva krundi.
Kuna neli päeva (mille sisse mahuvad ka loengud) ei jäta uuringuteks just lõputult aega, said tudengid kõigis etappides kaasa teha. Kes harjutas peenkäsitööd, avades perfektes astmestikus neli erinevat värvikihti, kes turnis tellingutel, kes hoopis joonistas dokumentatsiooni tarbeks skulptuure. Mitmed meist puutusid Simunas konservaatoritööga esimest korda kokku, ent praktika lõppedes ei värisenud enam ükski käsi, kui oli tarvis mitmesaja aastast skulptuuri süles kanda või skalpelliga kraapida.
Lisaks tööle kunstiteostega oli tudengitel väljakutse ja võimalus tutvustada tehtud tööd ja laiemalt Ackermanni projekti kohaletulnud uudistajaile. Kohalike ja möödasõitjate huvi oli suur: ei juhtu ju iga päev, et vaikses maakirikus askeldavad inimesed skalpellide, vihmavarjude, röntegnaparaadi ja lõputute kohvitassidega. Lisaks tellingute ees toimunud orelikontserdile (skulptuurid said Bachi nautida tavatult madalalt positsioonilt), käis päevas kirikust läbi paarkümmend inimest, kes mitte ainult ei andnud heakskiitu uurimistele vaid ka panustasid omapoolsete teadmistega stiilis: „Kui minu isa veel väga väike poiss oli olla kujud kõik ühte karva olnud.“ Lõppkokkuvõttes aitavadki just sellised killud jõuda lähemale kindlatele dateeringutele. 
Nüüd, kojujõudnuna, tahaks olnust rääkida erutatud häälel, kasutades vaid ülivõrdeid. Kõigil tudengitel avanes võimalus töötada üliägedate skulptuuridega üliägedas projektis üliägedas kirikus. Võib-olla on see esimese korra värk, ent sellegipolest: kui välja arvata sõbra joonistuse järjehoidjana kasutamine, on raske olla kunstile lähemal, kui tellingutel kõõludes ja teoselt õrnat pintsliga tolmu pühkides. Mida veel suve viimaselt nзайм онлайн одобрение на картуädalavahetuselt soovida!
Kursusel õpiti Ackermanni töökojas valminud altariseina põhjal koostama kultuuripärandi 2D ja 3D-dokumentatsiooni ning kogutud andmeid erinevatel viisidel visualiseerima. Täpsemalt – pärast Andres Uueni peetud teoreetilisi loenguid fotogramm-meetria, 3D skanneerimise, RTI (Reflactance Transformation Imaging), panoraamfotograafia, ultraviolett ja infrapuna fotograafia; röntgenfotograafia (XR) võimalustest, said tudengid ka ise kätt proovida erinevate dokumenteerimismeetoditega. Samuti osalesid tudengid altariseina ja selle figuuride mõõdistamises, konstruktsioonide kaardistamises, värviuuringutes, polükroomia instrumentaalanalüüsi jaoks vajalike värviproovide võtmises, XRF-i ja röntgen uuringutel. Mõistagi kuulus kursuse juurde põhjalik ülevaade Christian Ackermanni loomingust ja selle nelja-aastasest uurimisprojektist.
Loe uuringute kohta rohkem: Ülbe ja andekas kunstnik tegi Koerus haruldast tööd. Järva Teataja, 9.06.2018
Seda kõike teadsime juba enne, ja ka seda, et 19. sajandil valgeks värvitud Ackermanni ja Rabe figuurid on algselt olnud polükroomsed (eelmise aasta uuringud Karuse, Martna, Türi, Tallinna toomkirikus ja Rootsi-Mihkli kirikus andsid selleks alust). Hageris tehtud värviuuringud kinnitasid seda, aga pakkusid ka rea üllatusi: mujal oleme leidnud kuldsete või hõbedaste tiibadega ingleid, kuid Hageri altariseinal on nii hilisematel kui Matteuse inglil helesinised tiivad; mujal oleme näinud ikka Kristus Kõigevõitja kujul kuldset niuderätti, Hageris katab Kristuse alakeha (ja sedagi ainult eestpoolt) kinaverpunane draperii! Omamoodi üllatav oli ka evangelist Matteuse rüü, mis oli sinine ja kuldsete kantidega ning Markuse oma, mis kaetud punase ja rohelise lüstriga. Kahe evangelisti nii erinev värvilahendus viib mõttele, et kujudel pidid olema analoogse värvilahendusega paarikud, mida eeldaks ka altariseina üldine ikonograafiline programm – kahe evangelisti väljavalimine neljast ei ole põhjendatud.
Ennistuskoda “Kanut” konservaator Ingrid Pihelgas ning digiteerimisosakonna juhataja Martin Sermat uurivad Rootsi-Mihkli kantsli irdtükke, mis viiakse tagasi kodukirikusse.
Uurimistiim
Röntgenlabor – isegi Priit Laatre, XR-tiimi juht, on astunud Ackermanni kuube