Maksu- ja Tolliameti peakontori ootesaalis avati näitus, mis valgustab vaatajaid kultuuripärandi läbivalgustamise ehk röntgenuuringute teemal. Väljapaneku keskmes on Ackermanni projekti raames läbi viidud XR-uuringud ja Peeter Lauritsa efektsed röntgenlambid.
Eile, 27. novembril saadeti teele toomkiriku altariseina taevatelling.
Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all … , on kirjutatud Koguja raamatus.
Veel viimast korda kogunes tellinguga seotud seltskond kirikusse, et jätta hüvasti juba varemeks muutunud kadunukesega.
Nagu peiedele kohane, oli ürituse algus pisaraterohke, kuid päädis tordisöömise, meenetejagamise ja kadunukese ülistamisega.
Ackermanni uurimisprojekti ei iseloomusta ainult higi ja vaev, vaid ka (teadus)tööd väärtustavad huumor ja rituaalid.
Tellingutööde lõpetamise puhul vormistati toimunust ka aruanne, mille kõik seotud inimesed signeerisid – selle jätame omalt poolt altarile tulevastele põlvedele. Vähemalt kergendab see nende uurimise vaeva – kõik läbi viidud tööd, teostajad ja kuupäevad on täpselt kirjas!
Toimuski kõige viimane jalutuskäik tellingutel – sellega sai punkt pandud ühele fenomenaalsele
pärandi kogemise ringile, millest said aasta jooksul osa tuhanded inimesed.
Kõik, kes me tellinguvisiite juhtisime, võime vist nentida: nii suurt säravate
silmade kontsentratsiooni kui üleval Kristuse juures, pole varem nähtud ega
nähta ilmselt ka hiljem.
Lugesime toomkiriku perenaise Ingridiga kiriku märkmikust numberid kokku – kirja on
saanud 133 gruppi ja umbes 2220 inimest. Kui paljud kirja ei saanud, ei suuda
me enam keegi meenutada, aga spontaansete külastuste hulka meenutades võib
numbritele julgelt kolmandiku lisada. Ning sellele veel lisada uurijad,
konservaatorid, ehitajad… Tellingijalutuskäigud olid isegi EL Eesistumise
kultuuriprogrammi osa, nii et võib öelda – Toomi Kristuse silmade läbi on
kirikuruumi kogetud ministritest sülelasteni (kõige noorem oli paarikuine) ja spetsialistidest täiesti kultuurivõõraste inimesteni.
Panime kokku ka tellingupäeviku, mida suutsime pidada küll vaid projekti alguspoolel – sinna sai
kirja iga grupi emotsioonid ja muljed. Kokku köidetuna on see ikkagi vägev
telliskivi!
Kuna nüüdseks on tellingujalutuskäigud minevik, siis Andres Uueni videolõik jäägu seda meenutama:
Tegime konverentsil tunniajase vahekokkuvõtte aasta kestnud Christian
Ackermann uurimisprojektist. Meenutasime, kuidas projekt Tallinna toomist algas
ning kuidas on laienenud ka Eesti maakirikutesse. Kirjeldasime mobiilseid
uurimislaboreid Martna, Karuse ja Türi kirikus, aga ka Ackermanni Lihula ja
hüpoteetilise Kullamaa kiriku tööde uurimist, samuti uurimistulemuste
tutvustamist kõigile huvilistele, alates Eesti Teadusteakadeemia liikmete ja
Euroopa eesistumisega seotud väliskülalistega ning lõpetades (Martna)
lasteaialastega.
Huvitavate uurimistulemuste kõrval pidime nii mõnigi kord
ütlema: seda me veel ei tea, selle probleemiga tegeleme edasi, selleks, et
mitmetele Ackermanniga seostuvatele küsimusele adekvaatset vastust anda, tuleb
uurimisvälja laiendada, võtta vaatluse alla ka kujur kaasaegsete, eelkäijate ja järeltulijate
tööd.
Nagu ikka, oli ka selle ettekande järel
võimalik huvilistel tõusta Ackermanni kõige tähtsama töö – toomkiriku
altariseina ümber ehitatud
tellingutele ja näha enam kui kaheksa meetri kõrgusel seisvat, pattu ja surma
võitva Kristus kuju silmast silma.
Välja sai öeldud samas tõsiasi, et 27. novembril võetakse
koostöös EKA sisearhitektuuri tudengite ja Rändmeister OÜ-ga loodud uskumatult
palju elamusi ja suurepäraseid uurimisvõimalusi pakkunud must puit-telling
altariseina ümbert maha. Ja vaevalt et midagi samaväärset kunagi enam seoses
Ackermanni loominguga tehakse. Või
siiski – mine sa tea, ehk pakub 2020. aastal Nigulistes muuseumis avatav näitus
„Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ midagi, mida toomi
tellingu-ekskursioonidel kogetuga saaks võrrelda.
enne, kui väike Helene ilmavalgust nägi, töötas
ta koos emaga ühes maailma kõige ägedamas konserveerimistöökojas – Tallinna
toomkiriku altaritellingu juurdeehitusel otse kiriku idaakna all. Nüüd
siputab Helene Ackermanni-tiimilt kingiks saadud lapitekil, mida
ehivad Ackermanni nikerdatud putopea pildid (teki õmbles lapikunstnik Anni
Kreem). Kuulda on, et Helene olevat “väga rahul oma tekiga. Põsed
muudkui kasvavad – läheb iga päevaga rohkem Ackermanni inglikese nägu 🙂
”. Veel natuke – ja tallegi kasvab ehk selline kelmikas tukalokk.
Reedel,
13. oktoobril, oli Ackermanni tiim pea täies koosseisus Türi kirikus, kokku tegutses
paralleelselt 15 uurijat-eksperti.
Justkui kuu-
ja nädalapäeva kombinatsioonile vastavalt leiti 1925. aastal kiriku võlvidele peidetud suitsupakk kirjaga: Inimene kes sa selle leiad sured järgmisel päeval !!!
Selline võllanali uurimisrühma mõistagi ei peatanud, vaid õhinaga seati kirikusse
üles tellingud (Viktor Erm, Rändmeister) ja väikesed “teaduslaborid”, et
uurida Ackermanni töökojas 1693. aastal valminud, aastatel 1856 ja 1899–1900
ümberkujundatud, 1923 ja veel kord ilmselt nõukogude ajal üle värvitud
altariseina.
Kiriku võlvidelt ähvardava kirjaga suitsupaki leidnud EKA magistrant Tarmo Hook oli igatahes 2 päeva hiljem elu ja tervise juures
Tänu
arhiiviallikale (EAA.1237.1.60) oli Ackermanni tööde polükroomia uurijatele teada,
et praegu tumepruuni ja tumesinise üldkoloriidi ning
kollaste figuuridega altarisein sai üle
värvitud 1923. aastal, ja sellel esinevad värvid on järgmised: “ümbrus kogumulje
helesinine, sambad lumivalged, sammaste ornament kullatud, kujud valged“ ning
et enne ülevärvimist oli altarisein „üleni
tolmukarva hall”. Oletades, et
„tolmukarva halli“ koloriidi sai altarisein 1856. aastal, kui vanade tumenenud altarimaalide „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristus ristil“ peale
asetati kirkavärvilised August Georg Wilhelm Pezoldi samateemalised maalid või siis
19.–20. sajandi vahetusel, kui barokset altariseina üritati uue
karniisikujunduse abil muuta moekamaks-gootipärasemaks, asuti otsima
originaalkoloriiti.
Kiriku vallutanud materjaliteadlaste uurimislaborid
Nelja
figuuri – Moosese, Ristija Johannese ja kahe ingli – XRF-uuringud (Riin Rebane, Keskkonnauuringute keskus) andsid loodetust vähem tulemusi – erinevalt veidi
hilisematest Martna kiriku altariseina figuuridest (1700.a) Türi altari kujudelt värvi
ja kulla-hõbeda jälgi praktiliselt ei leitud. Ilmselt on algne värv halbade
kliimatingimuste tõttu kas kaduma läinud või enne üle värvimist maha
pühitud. Seevastu õnnestus erksaid värve, kulda, hõbedat ja lüstrit leida altariseina
ornamendilt nii imepisikeste sondaažide kui XRF aparaadi abil.
Algse
polükroomia keemiliste uuringute jaoks Tartu Ülikooli analüütilise keemia
instituudis võeti palju proove (Hilkka Hiiop, Egle Mikko, EKA; Signe
Vahuri, Anu Teearu, TÜ) , seda lootuses et nende abil on võimalik leida ehk ka originaalvärvi
fragmente skulptuuridel ning määrata ära ornamentidel kasutatud värvide pigmendid.
Figuuride
röntgenuuringud (Priit Laatre Maksu- ja Tolliameti meeskonnaga) kinnitasid taas
– Ackermann kasutas figuuride nikerdamiseks liimpuitu, mida ta suurema
vastupidavuse huvides tugevdas naeltega. Viimased pole palja silmaga nähtavad, vaid
on peidetud kujude sisse.
X-Ray laboriks kohandati kiriku käärkamber ning 3D laboriks orelirõdu alune ruum
Figuuride
mõõdistamise, stilistilise ja tehnilise visuaalse analüüsi (Isabel
Aaso-Zahradnikova ja Tiina-Mall Kreem, EKM) tulemusena leidis kinnitust
arvamus, et Ackermann oli materjali kasutusel äärmiselt kokkuhoidlik, kasutas
figuuride puust välja lõikamiseks horisontaalset nikerduspakku ning, et ka Türi
kirikus on aja jooksul kahjustunud figuure püütud kohaliku meistri poolt
parandada. Kõige suuremat hämmastust tekitasid uurijates Ristija Johannese käed, millest üks mõjus liiga väiksena ning
teisel oli kaks küünarnukki.
Tänu kohaliku Muinsuskaitse inspektori Karen Klandorffi väikese poja küsimusele
Johannese käte kohta, tuli „plahvatus“ ehk äratundmine – Ristija Johannesel on,
kui mitte kaks, siis vähemalt üks (kadunud) Kristuse käsi! Pole kahtlust, et Kristus
Kõigevõitja ehk Võitmatu kuju asetses algselt altariseina tipus kahe ingli
vahel. (Barokk altari ikonograafia nõudis, et Püha õhtusöömaaja ja Kristuse
ristilöömise pildile järgneks surma ja pattu võitva, võidulipuga Kristuse
kujutis). Tõenäoliselt võeti Kristuse kuju altarilt alla kas 1856. või
1899/1900. Kuna seda ei osatud enam kuhugi panna ja Ristija Johannese käed olid kaduma läinud, siis anti viimasele
esimese käed ja ristiga võidulipp.
Miks on Ristija Johannese vasakus käes võidulipp ning paremal käel kaks küünarnukki? Ilmselt sellepärast, et algselt on need kuulunud hoopis Kristusele
Uuringute paralleelselt käis Türi altariseina ja selle detailide pildistamine (Peeter
Säre), figuuridest 3D-mudeldamine (Andres Uueni, EKA / Archaeovision) ning toimuva tutvustamine Türi Ühisgümnaasiumi kunsti(ajaloo) õpetaja Aave Päevaga kirikusse tulnud 10. ja 11. klassi õpilastele. Ühisgümnaasiumi õpetajatele ja
teistele huvilistele tutvustati Ackermanni uurimisprojekti veel ka laupäeval,
mil suurem sagimine oli juba möödas ning uuriti veel barokse altariseina omaaegset sobitamist keskaegse
altarilauaga ja altariseina konstruktsioonide ajalugu (Anneli Randla, Hilkka
Hiiop, EKA).
Ackermanni uurimisgrupp tänab EELK Türi koguduse
õpetaja Teet Hanschmidti ja kiriku „perenaist“ Ellen Bergi lahke vastuvõtu
eest!
Karuse kantsli uurimist raskendab asjaolu,
et osa selle figuure on Nõukogude ajal kirikust varastatud.
Muinsuskaitseameti andmeil varastati kantsli
korpusel olnud Kristuse (Salvator
Mundi) ja evangelist Markuse kuju 1974., ukse portaalil kaunistanud pelikani
kuju 1975. ning Moosest kujutav kantslijalg 1979. aastal.
Õnneks on
kujudest säilinud fotod, kuid küsimusele – Milline oli figuuride sisestruktuur
ehk kas nende nikerduseks kasutati naeltega tugevdatud liimpuitu ning milline oli kujude algne polükroomia? – fotod
siiski vastust ei anna. Oleks kujud alles, laieneks uuringute väli ning
täpsustuks ka küsimus: Kui palju on Ackermann kasutanud kantsli juures teiste
nikerdajate abi? Praeguseks on selge, et kantsli figuurid ei ole tehtud ühe
mehe poolt, näiteks Matteuse ja Pauluse kujud on kunstiliselt nõrgemad kui
teised.
Eesti Teadusagentuuri ja Tallinna Reaalkooli
korraldatud reaal- ja loodushariduse konverentsi (15.-16. sept) kaks töötuba
toimusid Tallinna toomkirikus, eesmärgiga tutvustada Christian Ackermanni
uurimisprojekti näitel humanitaar- ja reaalteaduste lõimumist ja, nagu
nõustusid kõikjalt Eestist kohale tulnud õpetajad, ka vastastikust kasulikkust.
Jäi tunne – me kohtume veel!
13. septembril käis Ackermanni-tiim Hanila, Karuse ja Kullamaa kirikus.
Hanilas oli vaja vaadata ja fotografeerida Dietrich Waltherile
atribueeritud barokset altariseina – augustis Kuramaa Gaiki kirikus nähtud,
läti kolleegide poolt Ackermannile omistatud altarisein meenutas mälu järgi
mõneti Hanila oma, kuid lähem vaatlus kinnitas, et neil kahel pole siiski
kuigivõrd ühist. Seega korraks tekkinud lootus – siduda Gaiki altarisein Ackermanni töökojast
lahti ja omistada Waltheri töökojale – ei täitunud. Samas tuleb pidada positiivseks
seda, et Hanila kiriku 1709. aastast pärit altariseina näol leidsid uurijad
Ackermanni töödele ja andele hea võrdlusmaterjali ning kinnituse selle kohta,
et Ackermann oli ikka suurepärane skulptor.
Karuse kirikus kontrolliti Ackermanni kantsli algse asukoha versioone, seda
mõõtes ja mõttes teistesse kohtadesse tõstes. Samuti fikseeriti kantsli
korpusel ja trepirinnatisel olevate
figuuride kaduma läinud atribuutide kunagised kinnituskohad ning püüti leida
vastust küsimusele, miks kaks figuuri – apostel Paulus ja evangelist Matteus –
teineteisele sedavõrd sarnanevad, samal ajal teistest oma
rohmakama-abituma lõikejoone, aga
näiteks ka paksude vuntside poolest erinevad.
Kullamaa kiriku ekspeditsiooni eesmärgiks oli küsimus, kas kirjalike
allikate valgel Ackermanniga seostataval
Johann Heinrich Göesekeni epitaafil ja võidukaare Kolgata-grupil võib ikka olla
meistri töökojaga seos või ei. Tööde visuaalne, ilma tehniliste abivahenditeta
tehtud analüüs seadis Göesekeni epitaafi Ackermanni teosena suure küsimärgi
alla, aga Kolgata-grupi mitte. Esimene, kuigi kõrge nikerduskvaliteediga, mõjus
1680. aastate alguse kontekstis silmatorkavalt vanamoodsa, maneristlikuna.
Kolgata-grupp, Göesekeni annetus kirikule, on aga suurepärane meistritöö, mida
tuleb kindlasti tulevikus lähemalt uurida: vajalikud pole ainut polükroomia
uuringud, vaid ka kasutatud puiduanalüüsid, samuti röntgenuuringud jms. Tegemist
näib olevat sedavõrd kvaliteetse skulptuurigrupiga, et juhul, kui see ei osutu
Ackermanni tööks, tuleb tunnistada – 17. sajandi lõpukümnenditel oli Eestis
keegi, kes pakkus Ackermannile konkurentsi.
Oli see siis Christian Ackermann, nn Kullamaa meister või Budewin
Budeloch, keda on pakkunud Sten Karling, selgub loodetavasti ühel heal
päeval.
27.08 avasime Tallinna toomkirikus Peeter Lauritsa koostatud fotonäituse “Kummardus Christian Ackermannile”.
Nagu Peeter oma kõnes õigesti märkis, peeti ajal, mil
Ackermann end tsunftisüsteemist lahti murdis ja end vaba loojana teostada soovis,
Eestis kunstnikust tähtsamaks veel tema töö tellijat. Võitluse taga, mida
Ackermann kohalike tsunftimeistritega pidas oli aga suuresti inimlik kadedus –
kahetsusväärne kadedus endast andekama-võimekama inimese suhtes, lisas näituse
pühitsuse palves praost Jaan Tammsalu.
Suur tänu Peeter Lauritsale näitus eest, mis vaatab läbi kunstnikuprisma Ackermanni
projekti raames tehtud uurimistöid ning koondab viie tippfotograafi – tema
enda, Arne Maasiku, Peeter Säre, Tõnu Tunneli ja Andres Uueni Ackermanni toomkiriku altari „tellinguvõtted“.
Eriline tänu toomkiriku õpetaja Arho Tuhkrule ja
koguduse liikmetele, kes näitusele kodu ning külalistele Christian
Ackermanni-nimelist torti pakkusid.
NÄITUS ON AVATUD!
Tänu näitusele viivale ja (vähem
sportlikele) lõputuna tunduvale tornitrepile pakub näitus külastajale ka kehalise
elamuse, mis on võrreldav tellinguekskursiooni omaga. Lõpuks näitusele jõudes
on aga võimalus aeg maha võtta, vaadata pilte, istuda ja mõtiskelda kunsti ja
kunstniku saatuse, jumaliku ande ja inimliku kadeduse üle.
Näitusel üllatas Peeter
Laurits meie uurimisgruppi „tootearendusega“ –
Priit Laatre juhtimisel Maksu ja tolliameti tehnikaga tehtud Ackermanni
kujude röntgenfotodest lampidega. Laatre meeskonnal, olgu meenutatud, on
Ackermanni uuringutel täita väga tähtis roll – teha nähtamatu nähtavaks. Samas
kasutab MTA Ackermanni projekti oma töötajate täiendkoolituseks – töötada
ajaloolise kultuurivaraga ja sageli keerukates tingimustes (nt tellingutel) on
hoopis midagi muud kui valgustada piiripunktis läbi salakaubapeidikutega
autosid.
Läti kolleegide kutsel külastas Eesti Ackermanni
uurimisgrupp 17. augustil 2017 Kuramaa Gaiki kirikut (Gaiķu baznīca). Eesmärk oli vaadata üle kiriku barokne, Christian Ackermannile
atribueeritud altarisein ning leida vastus küsimusele: milline oli
Königsbergist (tänapäeva Kaliningrad) üle Riia ja Stockholmi 1670. aastate
algul Tallinna saabunud noore Ackermanni käekiri. Paraku jäi vastus saamata:
oma arhitektooniliselt ülesehituselt küll sarnaneb Gaiki altarisein Ackermanni
1690. aastate retaablitega, kuid kõik muu – ennekõike vilets materjali kasutus
ning figuuride ja ornamendi jäme ja kohmakas nikerdusstiil – kõneleb Ackermanni
vastu.
Võimatu on uskuda, et Ackermann, isegi kui Gaiki kiriku tellimus
oli teisejärguline ning ta oleks usaldanud selle täitmise oma abilistele, oleks
lasknud oma töökojast välja nn masspuidust ehk ühest puutüvest nikerdatud
kujud, mis väiksemagi kliimamuutuse peale lõhki kuivaks. Aga just sellist
hoolimatust materjali suhtes, et mitte öelda asjatundmatust, märkasime Gaiki
altariseina uurides korduvalt.
Vaadeldes lähedalt Gaiki altariseina figuure – Moosese,
Ristija Johannese, inglite ja Kristuse Kõigevõitja kuju – ei täheldanud me
midagi ackermanlikku, ei üldist inimese anatoomia tundmist, ei arusaama
rõivavoltide langemise loogikast, rääkimata siis püüdest pisidetailegi
hoolikalt välja voolida. Isegi ornament, mida ka
keskpärased puunikerdajad tavaliselt üsna osavalt tegema õpivad, on Gaiki
kiriku altariseinal jämedalõikeline. Näha on, et selle valmistamiseks on
kasutatud mustrilehti ehk eeskujuraamatuid, kuid puudu on jäänud käeosavusest.
Võrreldes Gaiki kiriku altariseinal olevaga on Ackermanni tööde taimdekoor
nikerdatud peenelt, ruumiliselt, õhuliselt, igati elegantselt. Just! Just
elegants on see, mis Ackermanni töid iseloomustab ja neid paljude teiste
kujurite-puunikerdajate töödest eristab.
Mis saab aga nüüd Gaiki altariseina atribueeringust? Ilmselt
tuleb see omistada kellelegi teisele. Eesti Ackermanni-tiimil on mõned, kuid
veel kontrollimist vajavad mõtted selle kohta, kes Gaiki altariseina tegelikult
tegi. Ackermann see ei olnud.
Siiski pole Läti kolleegidel põhjust kurvastada – Gaiki
kirikus on jälle seda, mida Eesti üheski kirikus pole – on väga põneva ikonograafiaga,
emblemaatiliste piltidega kaunistatud barokiaegne pingistik!
Christian Ackermanni loomingu uurimisel
kerkis küsimus ka puiduliikidest. Milleks on vaja teada puiduliiki, millest
skulptuurid või nikerdised on valmistatud? Eks kunstnikud on kasutanud
erinevaid puite taieste loomiseks, kuigi eri ajalooetappidel on olnud üks või
teine puuliik eelistatud. Puidud on erinevate töötlemisomadustega ja samuti
erineva hinnaga. Kindlasti on skulptori kasutatavate puitude valikul mänginud
rolli ka isiklikud eelistused. Vahel on skulptori loomingut hiljem parandatud
või täiendatud, kuid parandaja on kasutanud teist puitu. Nii võib puuliik
aidata avastada kunstiteoste hilisemaid täiendusi. Vahel on puitskulptuuride
puuliikidega tekkinud lausa segadusi.
Kunstnikud on sageli keerulise, et
mitte öelda raske iseloomuga. Olid Ackermannilgi omad riukad, mispärast teda
ülbeks on peetud. Kunstnik võib kiidelda, et teeb taiese ühest puust, kirja
paneb, et teisest ja tegelikult teeb hoopis kolmandast! Puuliigi valik võib
anda infot skulptuuri päritolupiirkonnast, puidukaubandusest, meistri
majanduslikust seisust ja oskustest. Mõnda puitu kasutati kohalikust metsast,
mõnda laevatati kaugelt mere tagant. Mõnikord laevatati juba valmis skulptuure.
Kallist puitu sai skulptuuriks kasutada helde tellija soovil. Tagasihoidlikumasse
kohta kõlbas ka odavam puit. Meister valis võimalusel pehmema puiduga puuliigi,
mida on hõlpsam nikerdada. Heade töötlemisomadustega on näiteks pärnapuit, mis
on toorena pehme lõigata ja treida. Ka puidu kaunis värvigamma mängis puuliigi
valikul rolli. Seepärast on vaja välja selgitada, millisest puidust Ackermann
oma meisterlikud skulptuurid nikerdas. Kas ta kasutas puunikerdusteks ühte või
mitut puuliiki?
Võiks arvata, et küsimus on lihtne: kes
ei teeks vahet näiteks kasel ja männil! Lehtede ja okaste järgi küll, aga kui
neid näha ei ole? Proovigem. Kas korba järgi suudate otsustada, et juuresoleval
fotol on vana sookase tüvi? Paras looduse kunstiteos tahumatagi. Sileda valge
koore järgi saab ära tunda vaid noori kaski.
Paksukorbaline sookase tüvi
Järgmisel fotol on männilaua pind. No
kust see välja paistab, et just männilauda on pildistatud? Õnneks sellel pildil
paistab, kuigi mitte alati pole männi- ja kuusepuidul nii lihtne vahet teha.
Siin foto vasemas servas liimimisjoonest paremal on püstine heledama puidu
vöönd. Heledam maltspuit veidi tumedama lülipuidu kõrval on omane männile. Kui
kogu heledam puiduosa altarikapi valmistamise käigus on maha lõigatud, siis
pole männi ja kuuse vahe sageli nii selge. Siis aitab otsustada mikroskoop.
Männile omane heledam maltspuit veidi tumedama lülipuidu kõrval
Kui kunstiteosest on näha selline
puidupind nagu järgmisel makrofotol, siis on asjatundjale puuliik selge lähema
uurimisetagi: see on tammepuit. See
puidupind on aastarõngaste mõõtmiseks siledaks tehtud, tavaliselt on
puitskulptuuride tald tahumisjälgedest krobeline ja ajast tuhmunud. Tamm kuulub
rõngassooneliste puude hulka, mis tähendab, et suurte soonte vööndid (pildil
valgete täppide read) paiknevad aastarõngaste siseosades tüve ristlõikes samuti
rõngastena. Nende järgi on hea tamme aastarõngaid eristada. Teine variant on
hajussoonelised puud (näiteks pärn), mille puit paistab palju ühtlasem. Hajussoonelisi
lehtpuite on raskem omavahel eristada. Pärnapuitu on palju kasutatud ka Karuse
kiriku skulptuurides.
Tammepuidu ristlõige
Karuse kiriku altarikujud on kaetud
paksu värvikihiga, nii et mingit puidule iseloomulikku pinda kiriku külastajale
küll näha ei ole. Värvimata puidupinda leidub vaid talla all või figuuri vaataja
eest varjatud osal. Keerukad nikerdkaunistused on ühtlaselt helehalliks
värvitud, mis ei luba vaid välise vaatluse järgi kindlalt öelda sedagi, kas
kaunistused on valmistatud puidust, kipsist või metallist. Kui paljas silm ei
aita, siis tuleb materjali kindlaksmääramiseks abiks võtta mikroskoop.
Karuse kantsli kõlaräästa irdunud ehisdetail
Puuliigi kindlaks tegemiseks oli vaja
võtta puiduproovid sellistest varjatud kohtadest, mis skulptuuri
eksponeerimisel näha ei jääks. Loomulikult tohib proovivõtu kahjustus olla vaid
minimaalne, puiduproov tuli võtta nii väike kui võimalik. Kui väike on väike
puiduproov? Euroopa puiduanatoomia netilehekülg soovitab puuliigi mikroskoopiliseks
määramiseks lõigata tüve radiaalsihis 1 cm paksuse puidutüki, millest nüri
noaga lõhestatakse umbes 8 × 8 mm suurune kuubik. Siinjuures on oluline, et
kuubik tuleb lõhestada täpselt puidu kahe põhilõike, radiaalse ja
tangentsiaalse pikilõike sihis. Täpsetest lõigetest sõltub määramise edukus.
Kuupsentimeetri puidu eemaldamine oleks
Ackermanni skulptuuridele tekitanud märgatava haava. Seepärast piirdusime
proovivõtul enamasti väiksema puidutükiga, kui Euroopa puiduanatoomid
soovitavad. Muidugi, põhimõtteliselt saaks mõnegi puuliigi kindlaks teha ka
ainult ühe ruutmillimeetri suuruse lõigu järgi, kuid nii väikeste lõikude
käsitsemine on keeruline, nõuab erivahendeid.
Meie puiduproovid nägid välja sellised
nagu see minigrip-kotikeses proov nr. 7 (kaks puidutükikest). Võtame neist ühe
kotikesest välja ja asetame mõõduks kõrvale 2-eurose mündi. Mis puuliigiga on
tegemist? Karta on, et paljalt pealevaatamisega seda kindlaks ei tee (mündil
kujutatud puuliik ei ole vihje).
Proov nr. 7 Karuse altarifiguurist (Tilia ehk pärn)
Puidutükikesel tuleb üles leida puidu
kolm põhilõiget (ristlõige, radiaalne ja tangentsiaalne pikilõige) ning nendest
tasapindadest teha õhukesed lõiked, mis mikroskoobi all läbi paistavad ja
näitavad puuliigile iseloomulikke tunnuseid. Kuidas seda täpselt tehakse, jäägu
siin kirjeldamata. Igatahes avaneb mikroskoopi sisse vaadates täiesti uus ja
imeväärne mikromaailm, mille olemasolu pühakute kujude ilmetesse süüvides
aimatagi ei oska. Näiteks sellel mikrofotol on männipuidu radiaalne pikilõige.
Iseloomulikuks tunnuseks on ellipseid või pigem lennukiaknaid meenutavad
ümarkandilised aknakesed. Ei hakka lugejat koormama pildil paistvate anatoomiliste
detailide nimetustega.
Männipuidu radiaalne pikilõige mikroskoobi all
See on aga pärnapuidu ristlõige
mikroskoobi all. Näha on valgete ringide ja ovaalidena paistvad suurte soonte
ristlõiked. Ristlõikepinna jaotavad osadeks pildil rõhtsihiliselt kulgev
aastarõngaste piir ja sellega risti kaks tumedat säsikiirt. Märgin veel,
et mikroskoobipiltide oranžikas või pruunikas toon ei ole midagi puuliigile
ainuomast, vaid tuleneb mikroskoobi valgusallikast. Pilti võib teha erinevas
valguses.
Pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all
Küll aga tuleb öelda mõni sõna selgituseks
puidu määramise tulemuse täpsuse kohta. Kõneleme küll puuliigi määramisest,
kuid tegelikult saab mikroskoopilise määramisega teada vaid puu botaanilise perekonna,
mitte liigi. Sama perekonna lähedaste sugulasliikide puit on üksteisest
mikroskoopiliste tunnuste järgi eristamatu. Näiteks hariliku männi, mägimänni
ja musta männi puit on mikroskoobi all ühesugune. Kuid kui teeme kindlaks, et
Karuse kiriku kantsli trepi aluslauad on männipuidust, siis väga suure
tõenäosusega on need valmistatud hariliku männi puidust, kuna mägi- ja must
mänd meil ei kasva. Kontekst paneb liigi paika.
Puuliikide teema lõpetuseks tehkem
väike kõrvalepõige Nõo kirikusse, Pariisi ja Aafrikasse. Nõo kiriku altariseina
ehtivad neli suurt apostlifiguuri said tellitud kunstnik J. Koortilt, kes
pastor M. Lipu elumälestuste järgi olla teinud kujud salapärasest “Aafrika
eeteri puust”, Fr. Tuglas aga kirjeldab oma reisimälestustes, kuidas J. Koort mässas
Pariisis Nõo altarikujusid tammepuust välja tahudes. “Aafrika eeteripuud” ei
õnnestunud Internetist ega botaanilistest teatmikest tuvastada. Väga võimalik,
et tegemist on kogemata tekkinud veaga, kus kirjapildis “eebeni puu” loeti
välja valesti. Kas Nõo kiriku altarifiguurid on siis valmistatud eebeni- või
tammepuust? Mõlemad oleksid võimalikud. Ent Nõo kiriku suured kujud on värvitud
mustaks. Eebenipuit ja tammepuit on tumedad väärispuidud, mis vähemalt
praeguste arusaamade järgi ei oleks vajanud värvimist, vaid olnuksid kaunimad
ehedal kujul. Nõo kiriku ühest apostlifiguurist võetud puidukillukesest selgus,
et musta värvi alt paljastuv helevalge puit ei ole ei eebeni- ega tammepuit.
Karuse kantsli trepirinnatise alumises nurgas on ülevärvimise ajal jäänud üks putopea hilisema pingi taha ning säilitanud oma algse värvigamma. See on ainus teadaolev originaalvärvides Ackermanni skulptuur, mis annab vähemalt mingi ettekujutuse kiriku sisustuselementide kunagisest baroksest värvierksusest.
Siit saab vaadata puto fotogramm-meetrilist mudelit. Puto on pisut konstruktsiooni varjus, kuid erinevaid objektiive kasutades õnnestus koguda piisavalt andmeid. Selle 3D mudeli tegemiseks oli vaja 63 fotot.
3D mudel on optimeeritud online vaatamiseks.
19.-22.juunil
olime kogu uurimisrühmaga Karuse kirikus, kus lisaks kantslile ja
altarifiguuridele võtsime vaatluse alla ka Lihula kirikust kohale toodud kantsliskulptuurid.
Nii Karuse 18. sajandi
lõpul ehitatud varaklassitsistlikul altaril kui Lihula 19. sajandi II poolel
loodud neogooti stiilis kantslil on barokk skulptuurid sekundaarsed – pärit
Ackermanni valmistatud kantslitelt.
Taaskasutus on ka varem moes olnud!
Karuse kantsel,
kui välja arvata sellelt kolm altarile „rännanud“ figuuri – evangelisti, ingli ja
Kristus Kõigevõitja kuju – on erinevalt Ackermanni Lihula kantslist suures
mahus säilitanud oma algse kuju. Kantslit on küll Karuse kirikus hiljem ümber
tõstetud ja trepirinnatis korpusega kokku pressitud, kuid originaalmahud ja
-kujundus on siiski hõlmatav.
Uurimistöö üheks
olulisemaks tulemuseks oligi kolme altariskulptuuri – Kristus Kõigevõitja, ingli
ja evangelisti kuju algse asukoha määramine: Kristuse figuur on originaalis
krooninud kõlaräästast, paiknenud selle
tipus; piigi ehk Kristuse kannatusatribuudiga (millega Rooma sõdurid
ristilöödud Kristust torkasid) ingel on
paiknenud koos teiste sarnastega kõlaräästa nurgal; oma atribuudi ja originaal
pea kaotanud evangelisti kuju aga on asetsenud kantsli korpusel ülejäänud kolme
evangelisti ning maakera hoidva ja kogudust õnnistava Kristuse (Salvator Mundi)
kõrval.
Kas Karuse altaril olev Kristuse figuur ei võinud algselt paikneda hoopis kantsli kõlaräästa tipus?, küsivad Ackermanni uurijad.
Pildil paigaldame skulptuuri eksperimedi korras tema oletatavale asukohale, kuhu see ideaalselt istub.
Maksu- ja Tolliametile on seatud sisse röntgenkabinet kiriku kõrval asuvasse kabelisse, kus Priit Laatre tegeleb Kristuse läbi vaatamisega.
Äärmiselt huvitav
oli kõrvutada Ackermanni erinevatesse loomeperioodidesse kuuluvaid skulptuure –
kõrvuti vaadates on väga hästi tajutav autori käekirjamuutus, järjest
virtuoossemaks kujunev tehnika ning detailipeenus.
Nagu ikka, on ka
kõik need skulptuurid hiljem üle värvitud. Erinevalt Tallinna toomi ja Martna
altaritest pole ei Karuse kantslil ega Lihula kantsli figuuridel originaalvärvist
palju säilinud. Seda rõõmustavam on Karuse kantsli juurest leitud võluv detail:
ülevärvimise ajal on üks kantsli trepirinnatise soklitsooni putopeake jäänud (hiljem
kantsli külge ehitatud) pingi taha ning seetõttu säilitanud oma algse rõõmsa-barokse
värvigamma. Praeguste teadmiste valguses on see ainus originaalvärvides
Ackermanni skulptuur, mis annab vähemalt mingi ettekujutuse kiriku
sisustuselementide kunagisest baroksest värvierksusest.
Toomkiriku altari konserveerimistööde käigus avati Evangelist Johannese näos 19.sajandi keskpaigast pärineva halli värvi alt originaalne Ackermanni aegne 17.sajandi polükroomia!
Polükroomia on säilinud hämmastavalt hästi, ehkki halli kattevärvi alt tuli välja ka kahjustusi. Varasemad värvikaod olid millalgi enne altari terviklikku üle värvimist toneeritud ning tumenenud retuššid katsid osaliselt ka originaalvärvi. Ülemaalingud eemaldati ning toneeriti nii, et nägu moodustab ühtse terviku.
Säilinud on silmaiiris, kulmujoon, huuled ning isegi tume triip, mis vormib huulejoont. Tuleb välja, et tõsise ja morni ilmega Johannes oli algselt kelmikalt rõõmus tegelane!
Ackermanni konserveerimistiim: Johanna Lamp, Varje Õunapuu, Hilkka Hiiop, Kristina Aas, Eva Tammekivi
15. mail algasid Toomkiriku
altari konserveerimistööd. Selleks otstarbeks
sai telling lausa juurdeehituse, kuhu seati sisse restaureerimistöökoda.
Restaureerimistööde raames tegeletakse peamiselt altari lahtise
värvikihi kinnitamisega ning pinna puhastamisega aastakümnete mustusest. Tööde
koosseisu kuulub muuhulgas ka Evangelist Johannese näo osaline avamine –
poolelt näolt eemaldatakse 19.sajandi hall värvikiht, mille alt avaneb
Ackermanni aegne originaalne polükroomia. Värv on hämmastavalt hästi säilinud,
päevavalgele on tulnud isegi pisemad peendetailid (silm, kulm, huuled jmt).
Konservaatorite
tiimi kuuluvad Johanna Lamp, Varje Õunapuu ja Kristina Aas. Töid
juhatab Hilkka Hiiop
Töid finantseerib Tallinna Linnaplaneerimise
Ameti muinsuskaitse osakond ja Toomkogudus
19.-20. mail viis Ackermanni töögrupp
läbi uuringud Martna kirikus. Tallinnast esimesena Martnasse minna otsustasime eeskätt
seetõttu, et sealse kiriku altarisein on ehedal kujul säilinud – võrreldes
paljude teiste Ackermanni töödega. See tähendab, et 19. sajandil toimunud
renoveerimis(t)e käigus ei ole altariseina ümber ehitatud, vaid ainult üle
värvitud ning uue altarimaaliga „täiendatud“. Uus keskmaal „Kristus Ketsemani
aias“ on aga juba mitme aasta eest altariseina põhikorruselt maha võetud ja
laudisele maalitud originaal „Püha õhtusöömaaeg“ taas kenasti nähtav. Sama
kehtib altariseina predellas (soklikorrusel) oleva tekstitahvli kohta, mis on
omasuguste seas üks Eesti kaunimaid.
Tänu 19. ja 20. mail teostatud
värviuuringutele (pisikesed sondaažid, XRF-uuringud) võib uurimisgrupp nüüd aga
raporteerida, et praegu rohekais-punakais-pruunides toonides tagasihoidlik Martna
altarisein oli originaalis toretsevalt värviline ja särav. Altariseinal on
algselt olnud halli marmoreeringu ning kuld- ja hõbeliistudega kaunistatud
korpus; kuldsete korintose kapiteelide ja baasidega ning punase marmoreeringuga
sambad, vahelduvalt kulla ja hõbedaga kaetud akantuselehed smalt-sinisel taustal;
altari figuuridel – Moosesel ja Ristija Johannesel, Usul ja Lootusel, inglitel
ja Kristus Kõigevõitjal – olid originaalis roosad näod ja kehad, sinised
silmad, punased huuled ja tumedad juuksed, kulla ja/või hõbe ning edevate
lüsterdetailidega kaetud rõivad ja (osaliselt kindlasti) atribuudid.
Lisaks õnnestus leida Kristus
Kõigevõitja kuju kehalt punase värviga maalitud stigma – mis on seda
tähelepanuväärsem, et Martna altariseina originaal polükroomia on (hilisema
värvi all) säilinud väga halvasti võrreldes Tallinna toomkiriku omaga ning ühtegi
stigma toomkiriku Kristus Kõigevõitjalt siiani pole leitud. Sama kehtib Martna
altariseinalt avastatud rohelise lüstervärvi fragmentide kohta – toomkiriku
altarilt, kus roheline lüster kirjalike arhiividokumentide kohaselt pidi olemas
olema, seda samuti veel leitud ei ole.
Lisaks värviuuringutele viidi läbi
Martna retaabli figuuride röntgenanalüüs. Väikesemate figuuride seest
röntgenpildil (Tallinna toomkiriku kujude puhul avastatud) sepanaelu ei leitud
ning korraks tekkis uurijates juba küsimus: kas tõesti ja kui, siis miks
Ackermann loobus Martna figuuride nikerdamiseks puuplokke kokku liimides
materjali tugevdavate naelte kasutamisest? Õnneks sai see kahtlus peatselt
hajutatud – ka Martna Moosese ja Ristija Johannese kuju sees on puidust
korkidega kaetud metall-tugevdused.
Kogu altarisein, kuni kõige pisemate
detailideni välja sai üles pildistatud ja –joonistatud ning kõikidest
figuuridest tehtud 3D-mudelid, mida iga huviline saab vaadata peatselt avataval
Christian Ackermanni uurimisprojekti kodulehel.
Mainimist väärib ehk seegi, et Martna 317-aastane altarisein sai ühes oma
toredate kujudega õrna konservaatori-käega puhastatud. Tänu uurimisgrupi
koguduse poolsele, eriti õpetaja Küllike Valgu ja vabatahtliku kirikuteenri
Aime Kasepalu soojale vastuvõtule ja eel- ehk meediatööle, õnnestus
Ackermanni-uurijatel ka tutvustada meistrit ja tema tööd kõigile Martna
lastele, samuti teistele kirikusse tulnud külalistele, sh Eesti giidide
õppegrupile.
Olgu veel ära mainitud ka kõigi
uurimisgrupi liikmete nimed ja ülesanded – konservaator Hilkka Hiiop (Eesti
Kunstiakadeemia, värviuuringud); skulptuuri konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova
(Eesti Kunstiakadeemia/Eesti Kunstimuuseum, skulptuuritehnoloogia); kunstiajaloolane
Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia, värvi- ja konstruktsiooniuuringud, vana
altarilaua kohandamine barokk-retaablile); kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem
(Eesti Kunstimuuseum, Ackermanni elulugu ja looming, selle kontekst);
kunstiajaloolane Juhan Kilumets (OÜ Rändmeister, altariseina konstruktsioonid) keemik
Riin Rebane (Keskkonna Uuringute Keskus, XRF-uuringud); peainspektor Priit
Laatre (Maksu- ja tolliamet, röntgenuuringud); pildindustehnologia spetsialist Andres
Uueni (eesti Kunstiakadeemia, 3D-mudelid); fotograaf Peeter Säre ja veebidisainer
Marti Laurimaa (OÜ Vatson, veebiarendus); restauraator Viktor Erm (OÜ Rändmeister,
tellingud)
Lõpuks võiks jääda uurimisgrupi
ööbimiskohas, Ridala pastoraadis meenutatud Eesti kunstiajaloo korüfee, Villem
Raami, mõte, et kirikusse tuleb alati
minna kaasas küsimused, millele vastust otsida. Järgmisena lähevad
Ackermanni-uurijad oma küsimustega Karuse ja Lihula kirikusse juba 19. juunil
ning, nagu ikka, oodates ka sinna kõiki huvilisi.
Christian Ackermann oli Eesti barokiajastu
skandaalseim ja andekaim puunikerdaja.
Ta saabus 1670. aastate alguses Königsbergist
(Kaliningrad) Tallinna ja asus tööle tsunftimeister Elert Thiele sellina.
Pärast meistri surma abiellus Ackermann tema noore lese Anna Martensiga.
Oleviste kiriku sünnimeetrika andmeil sai noor perekond pärast laulatust
liigruttu lapse, mis riivas toonase kristliku ühiskonna moraalinorme.
Lisaks asus Ackermann võitlusse tsunftiga, et töötada
vabameistrina. Tsunftimeistrid süüdistasid Ackermanni, et see töötab
pööningujänesena ja võtab neilt leiva käest. Isehakanud vabameister aga arvas,
et tsunftimeistrid ei teagi, mis puunikerduskunst on, tema ise võivat seda
neile õpetada! Tsunftimeistreid selline käitumine mõistagi šokeeris ning nad
kaebasid Tallinna raele, et Ackermann käitub, nagu oleks ta kuulus
antiikskulptor Pheidias – see kõik on kirjas Tallinna Linnaarhiivis säilinud
kirjavahetuses tsunfti ja Ackermanni vahel.
1680. aastate algul lahkus Ackermann Tallinna
all-linnast Toompeale, kus tulid prestiižsed aadelkonna ja koguni kuninglikud
tellimused. Lisaks Tallinnale leidub tema töid paljudes Eesti maakirikutes,
kokku ligi 20 puunikerduskunsti teost.
Dokumentaalse kinnitusega on neist aga vaid mõned,
sealhulgas Tallinna toomkiriku altarisein (1694–1696) – Ackermanni ja tema
meeskonna tippteos, Eesti kõige suurem ja kõige huvitavama ikonograafilise
programmiga altarisein, mis kunagi kandis koguni Rootsi kuninga Karl XI
nimetähti.
Christian Ackermann tegutses isepäise vabameistrina
enam kui kolmkümmend aastat (1674 – u 1710).
Elanud üle näljahäda (1695–1697), kandnud Põhjasõjaga (1700–1710)
kaasnevaid raskusi, suri Ackermann arvatavasti 1710. aastal puhkenud
katku.