Tegime konverentsil tunniajase vahekokkuvõtte aasta kestnud Christian Ackermann uurimisprojektist. Meenutasime, kuidas projekt Tallinna toomist algas ning kuidas on laienenud ka Eesti maakirikutesse. Kirjeldasime mobiilseid uurimislaboreid Martna, Karuse ja Türi kirikus, aga ka Ackermanni Lihula ja hüpoteetilise Kullamaa kiriku tööde uurimist, samuti uurimistulemuste tutvustamist kõigile huvilistele, alates Eesti Teadusteakadeemia liikmete ja Euroopa eesistumisega seotud väliskülalistega ning lõpetades (Martna) lasteaialastega.  

Huvitavate uurimistulemuste kõrval pidime nii mõnigi kord ütlema: seda me veel ei tea, selle probleemiga tegeleme edasi, selleks, et mitmetele Ackermanniga seostuvatele küsimusele adekvaatset vastust anda, tuleb uurimisvälja laiendada, võtta vaatluse alla ka kujur kaasaegsete, eelkäijate ja järeltulijate tööd.

Nagu ikka, oli ka selle ettekande järel võimalik huvilistel tõusta Ackermanni kõige tähtsama töö – toomkiriku altariseina ümber ehitatud tellingutele ja näha enam kui kaheksa meetri kõrgusel seisvat, pattu ja surma võitva Kristus kuju silmast silma.

Välja sai öeldud samas tõsiasi, et 27. novembril võetakse koostöös EKA sisearhitektuuri tudengite ja Rändmeister OÜ-ga loodud uskumatult palju elamusi ja suurepäraseid uurimisvõimalusi pakkunud must puit-telling altariseina ümbert maha. Ja vaevalt et midagi samaväärset kunagi enam seoses Ackermanni loominguga  tehakse. Või siiski – mine sa tea, ehk pakub 2020. aastal Nigulistes muuseumis avatav näitus „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ midagi, mida toomi tellingu-ekskursioonidel kogetuga saaks võrrelda.

enne, kui väike Helene ilmavalgust nägi, töötas ta koos emaga ühes maailma kõige ägedamas konserveerimistöökojas – Tallinna toomkiriku altaritellingu juurdeehitusel otse kiriku idaakna all. Nüüd siputab Helene Ackermanni-tiimilt kingiks saadud lapitekil, mida ehivad Ackermanni nikerdatud putopea pildid (teki õmbles lapikunstnik Anni Kreem).  Kuulda on, et Helene olevat “väga rahul oma tekiga. Põsed muudkui kasvavad – läheb iga päevaga rohkem Ackermanni inglikese nägu 🙂 ”. Veel natuke – ja tallegi kasvab ehk selline kelmikas tukalokk.

Reedel, 13. oktoobril, oli Ackermanni tiim pea täies koosseisus Türi kirikus, kokku tegutses paralleelselt 15 uurijat-eksperti. Justkui kuu- ja nädalapäeva kombinatsioonile vastavalt leiti 1925. aastal kiriku võlvidele peidetud suitsupakk kirjaga: Inimene kes sa selle leiad sured järgmisel päeval !!! Selline võllanali uurimisrühma  mõistagi ei peatanud, vaid õhinaga seati kirikusse üles tellingud (Viktor Erm, Rändmeister) ja väikesed “teaduslaborid”, et uurida Ackermanni töökojas 1693. aastal valminud, aastatel 1856 ja 1899–1900 ümberkujundatud, 1923 ja veel kord ilmselt nõukogude ajal üle värvitud altariseina.

Kiriku võlvidelt ähvardava kirjaga suitsupaki leidnud EKA magistrant Tarmo Hook oli igatahes 2 päeva hiljem elu ja tervise juures

Tänu arhiiviallikale (EAA.1237.1.60) oli Ackermanni tööde polükroomia uurijatele teada, et praegu tumepruuni ja tumesinise üldkoloriidi ning kollaste figuuridega altarisein sai üle värvitud 1923. aastal, ja sellel esinevad värvid on järgmised: “ümbrus kogumulje helesinine, sambad lumivalged, sammaste ornament kullatud, kujud valged“ ning et enne ülevärvimist oli altarisein „üleni tolmukarva hall”.  Oletades, et „tolmukarva halli“ koloriidi sai altarisein 1856. aastal, kui vanade tumenenud altarimaalide „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristus ristil“ peale asetati kirkavärvilised August Georg Wilhelm Pezoldi samateemalised maalid või siis 19.–20. sajandi vahetusel, kui barokset altariseina üritati uue karniisikujunduse abil muuta moekamaks-gootipärasemaks, asuti otsima originaalkoloriiti.

Kiriku vallutanud materjaliteadlaste uurimislaborid

Nelja figuuri – Moosese, Ristija Johannese ja kahe ingli – XRF-uuringud (Riin Rebane, Keskkonnauuringute keskus) andsid loodetust vähem tulemusi – erinevalt veidi hilisematest Martna kiriku altariseina figuuridest (1700.a) Türi altari kujudelt värvi ja kulla-hõbeda jälgi praktiliselt ei leitud. Ilmselt on algne värv halbade kliimatingimuste tõttu kas kaduma läinud või enne üle värvimist maha pühitud. Seevastu õnnestus erksaid värve, kulda, hõbedat ja lüstrit leida altariseina ornamendilt nii imepisikeste sondaažide kui XRF aparaadi abil. Algse polükroomia keemiliste uuringute jaoks Tartu Ülikooli analüütilise keemia instituudis võeti palju proove (Hilkka Hiiop, Egle Mikko, EKA; Signe Vahuri, Anu Teearu, TÜ) , seda lootuses et nende abil on võimalik leida ehk ka originaalvärvi fragmente skulptuuridel ning määrata ära ornamentidel kasutatud värvide pigmendid.

Figuuride röntgenuuringud (Priit Laatre Maksu- ja Tolliameti meeskonnaga) kinnitasid taas – Ackermann kasutas figuuride nikerdamiseks liimpuitu, mida ta suurema vastupidavuse huvides tugevdas naeltega. Viimased pole palja silmaga nähtavad, vaid on peidetud kujude sisse.

X-Ray laboriks kohandati kiriku käärkamber ning 3D laboriks orelirõdu alune ruum

Figuuride mõõdistamise, stilistilise ja tehnilise visuaalse analüüsi (Isabel Aaso-Zahradnikova ja Tiina-Mall Kreem, EKM) tulemusena leidis kinnitust arvamus, et Ackermann oli materjali kasutusel äärmiselt kokkuhoidlik, kasutas figuuride puust välja lõikamiseks horisontaalset nikerduspakku ning, et ka Türi kirikus on aja jooksul kahjustunud figuure püütud kohaliku meistri poolt parandada. Kõige suuremat hämmastust tekitasid uurijates Ristija Johannese  käed, millest üks mõjus liiga väiksena ning teisel oli kaks küünarnukki. Tänu kohaliku Muinsuskaitse inspektori Karen Klandorffi väikese poja küsimusele Johannese käte kohta, tuli „plahvatus“ ehk äratundmine – Ristija Johannesel on, kui mitte kaks, siis vähemalt üks (kadunud) Kristuse käsi! Pole kahtlust, et Kristus Kõigevõitja ehk Võitmatu kuju asetses algselt altariseina tipus kahe ingli vahel. (Barokk altari ikonograafia nõudis, et Püha õhtusöömaaja ja Kristuse ristilöömise pildile järgneks surma ja pattu võitva, võidulipuga Kristuse kujutis). Tõenäoliselt võeti Kristuse kuju altarilt alla kas 1856. või 1899/1900.  Kuna seda ei osatud enam kuhugi panna ja Ristija Johannese käed olid kaduma läinud, siis anti viimasele esimese käed ja ristiga võidulipp.

Miks on Ristija Johannese vasakus käes võidulipp ning paremal käel kaks küünarnukki? Ilmselt sellepärast, et  algselt on need kuulunud hoopis Kristusele

Uuringute paralleelselt käis Türi altariseina ja selle detailide pildistamine (Peeter Säre), figuuridest 3D-mudeldamine (Andres Uueni, EKA / Archaeovision) ning toimuva tutvustamine Türi Ühisgümnaasiumi kunsti(ajaloo) õpetaja Aave Päevaga kirikusse tulnud 10. ja 11. klassi õpilastele. Ühisgümnaasiumi õpetajatele ja teistele huvilistele tutvustati Ackermanni uurimisprojekti veel ka laupäeval, mil suurem sagimine oli juba möödas ning uuriti veel barokse altariseina omaaegset sobitamist keskaegse altarilauaga ja altariseina konstruktsioonide ajalugu (Anneli Randla, Hilkka Hiiop, EKA).

Ackermanni uurimisgrupp tänab EELK Türi  koguduse õpetaja Teet Hanschmidti ja kiriku „perenaist“ Ellen Bergi lahke vastuvõtu eest!

Karuse kantsli uurimist raskendab asjaolu, et osa selle figuure on Nõukogude ajal kirikust varastatud.

Muinsuskaitseameti andmeil varastati kantsli korpusel olnud Kristuse (Salvator Mundi) ja evangelist Markuse kuju 1974., ukse portaalil kaunistanud pelikani kuju 1975. ning Moosest kujutav kantslijalg 1979. aastal.

Õnneks on kujudest säilinud fotod, kuid küsimusele – Milline oli figuuride sisestruktuur ehk kas nende nikerduseks kasutati naeltega tugevdatud liimpuitu  ning milline oli kujude algne polükroomia? – fotod siiski vastust ei anna. Oleks kujud alles, laieneks uuringute väli ning täpsustuks ka küsimus: Kui palju on Ackermann kasutanud kantsli juures teiste nikerdajate abi? Praeguseks on selge, et kantsli figuurid ei ole tehtud ühe mehe poolt, näiteks Matteuse ja Pauluse kujud on kunstiliselt nõrgemad kui teised.

Sel suvel leidsime altari restaureerimistööde käigus kapiteeli ja samba vahelt mumifitseerunud hiirepesa ja hiirepere muumiad. 

Eesti Teadusagentuuri ja Tallinna Reaalkooli korraldatud reaal- ja loodushariduse konverentsi (15.-16. sept) kaks töötuba toimusid Tallinna toomkirikus, eesmärgiga tutvustada Christian Ackermanni uurimisprojekti näitel humanitaar- ja reaalteaduste lõimumist ja, nagu nõustusid kõikjalt Eestist kohale tulnud õpetajad, ka vastastikust kasulikkust. Jäi tunne – me kohtume veel!

13. septembril käis Ackermanni-tiim Hanila, Karuse ja Kullamaa kirikus.

Hanilas oli vaja vaadata ja fotografeerida Dietrich Waltherile atribueeritud barokset altariseina – augustis Kuramaa Gaiki kirikus nähtud, läti kolleegide poolt Ackermannile omistatud altarisein meenutas mälu järgi mõneti Hanila oma, kuid lähem vaatlus kinnitas, et neil kahel pole siiski kuigivõrd ühist. Seega korraks tekkinud lootus –  siduda Gaiki altarisein Ackermanni töökojast lahti ja omistada Waltheri töökojale – ei täitunud. Samas tuleb pidada positiivseks seda, et Hanila kiriku 1709. aastast pärit altariseina näol leidsid uurijad Ackermanni töödele ja andele hea võrdlusmaterjali ning kinnituse selle kohta, et Ackermann oli ikka suurepärane skulptor.

Karuse kirikus kontrolliti Ackermanni kantsli algse asukoha versioone, seda mõõtes ja mõttes teistesse kohtadesse tõstes. Samuti fikseeriti kantsli korpusel ja trepirinnatisel  olevate figuuride kaduma läinud atribuutide kunagised kinnituskohad ning püüti leida vastust küsimusele, miks kaks figuuri – apostel Paulus ja evangelist Matteus – teineteisele sedavõrd sarnanevad, samal ajal teistest oma rohmakama-abituma  lõikejoone, aga näiteks ka paksude vuntside poolest erinevad.

Kullamaa kiriku ekspeditsiooni eesmärgiks oli küsimus, kas kirjalike allikate valgel  Ackermanniga seostataval Johann Heinrich Göesekeni epitaafil ja võidukaare Kolgata-grupil võib ikka olla meistri töökojaga seos või ei. Tööde visuaalne, ilma tehniliste abivahenditeta tehtud analüüs seadis Göesekeni epitaafi Ackermanni teosena suure küsimärgi alla, aga Kolgata-grupi mitte. Esimene, kuigi kõrge nikerduskvaliteediga, mõjus 1680. aastate alguse kontekstis silmatorkavalt vanamoodsa, maneristlikuna. Kolgata-grupp, Göesekeni annetus kirikule, on aga suurepärane meistritöö, mida tuleb kindlasti tulevikus lähemalt uurida: vajalikud pole ainut polükroomia uuringud, vaid ka kasutatud puiduanalüüsid, samuti röntgenuuringud jms. Tegemist näib olevat sedavõrd kvaliteetse skulptuurigrupiga, et juhul, kui see ei osutu Ackermanni tööks, tuleb tunnistada – 17. sajandi lõpukümnenditel oli Eestis keegi, kes pakkus Ackermannile konkurentsi. Oli see siis Christian Ackermann, nn Kullamaa meister või Budewin Budeloch, keda on pakkunud Sten Karling, selgub loodetavasti ühel heal päeval.

27.08 avasime Tallinna toomkirikus Peeter Lauritsa koostatud fotonäituse “Kummardus Christian Ackermannile”.

Nagu Peeter oma kõnes õigesti märkis, peeti ajal, mil Ackermann end tsunftisüsteemist lahti murdis ja end vaba loojana teostada soovis, Eestis kunstnikust tähtsamaks veel tema töö tellijat. Võitluse taga, mida Ackermann kohalike tsunftimeistritega pidas oli aga suuresti inimlik kadedus – kahetsusväärne kadedus endast andekama-võimekama inimese suhtes, lisas näituse pühitsuse palves praost Jaan Tammsalu.

Suur tänu Peeter Lauritsale näitus eest, mis vaatab läbi kunstnikuprisma Ackermanni projekti raames tehtud uurimistöid ning koondab viie tippfotograafi – tema enda, Arne Maasiku, Peeter Säre, Tõnu Tunneli ja Andres Uueni Ackermanni toomkiriku altari „tellinguvõtted“.

Eriline tänu toomkiriku õpetaja Arho Tuhkrule ja koguduse liikmetele, kes näitusele kodu ning külalistele Christian Ackermanni-nimelist torti pakkusid.

NÄITUS ON AVATUD! Tänu näitusele viivale ja (vähem sportlikele) lõputuna tunduvale tornitrepile pakub näitus külastajale ka kehalise elamuse, mis on võrreldav tellinguekskursiooni omaga. Lõpuks näitusele jõudes on aga võimalus aeg maha võtta, vaadata pilte, istuda ja mõtiskelda kunsti ja kunstniku saatuse, jumaliku ande ja inimliku kadeduse üle.

Näitusel üllatas Peeter Laurits meie uurimisgruppi „tootearendusega“ – Priit Laatre juhtimisel Maksu ja tolliameti tehnikaga tehtud Ackermanni kujude röntgenfotodest lampidega. Laatre meeskonnal, olgu meenutatud, on Ackermanni uuringutel täita väga tähtis roll – teha nähtamatu nähtavaks. Samas kasutab MTA Ackermanni projekti oma töötajate täiendkoolituseks – töötada ajaloolise kultuurivaraga ja sageli keerukates tingimustes (nt tellingutel) on hoopis midagi muud kui valgustada piiripunktis läbi salakaubapeidikutega autosid.