Reedel, 13. oktoobril, oli Ackermanni tiim pea täies koosseisus Türi kirikus, kokku tegutses paralleelselt 15 uurijat-eksperti. Justkui kuu- ja nädalapäeva kombinatsioonile vastavalt leiti 1925. aastal kiriku võlvidele peidetud suitsupakk kirjaga: Inimene kes sa selle leiad sured järgmisel päeval !!! Selline võllanali uurimisrühma  mõistagi ei peatanud, vaid õhinaga seati kirikusse üles tellingud (Viktor Erm, Rändmeister) ja väikesed “teaduslaborid”, et uurida Ackermanni töökojas 1693. aastal valminud, aastatel 1856 ja 1899–1900 ümberkujundatud, 1923 ja veel kord ilmselt nõukogude ajal üle värvitud altariseina.

Kiriku võlvidelt ähvardava kirjaga suitsupaki leidnud EKA magistrant Tarmo Hook oli igatahes 2 päeva hiljem elu ja tervise juures

Tänu arhiiviallikale (EAA.1237.1.60) oli Ackermanni tööde polükroomia uurijatele teada, et praegu tumepruuni ja tumesinise üldkoloriidi ning kollaste figuuridega altarisein sai üle värvitud 1923. aastal, ja sellel esinevad värvid on järgmised: “ümbrus kogumulje helesinine, sambad lumivalged, sammaste ornament kullatud, kujud valged“ ning et enne ülevärvimist oli altarisein „üleni tolmukarva hall”.  Oletades, et „tolmukarva halli“ koloriidi sai altarisein 1856. aastal, kui vanade tumenenud altarimaalide „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristus ristil“ peale asetati kirkavärvilised August Georg Wilhelm Pezoldi samateemalised maalid või siis 19.–20. sajandi vahetusel, kui barokset altariseina üritati uue karniisikujunduse abil muuta moekamaks-gootipärasemaks, asuti otsima originaalkoloriiti.

Kiriku vallutanud materjaliteadlaste uurimislaborid

Nelja figuuri – Moosese, Ristija Johannese ja kahe ingli – XRF-uuringud (Riin Rebane, Keskkonnauuringute keskus) andsid loodetust vähem tulemusi – erinevalt veidi hilisematest Martna kiriku altariseina figuuridest (1700.a) Türi altari kujudelt värvi ja kulla-hõbeda jälgi praktiliselt ei leitud. Ilmselt on algne värv halbade kliimatingimuste tõttu kas kaduma läinud või enne üle värvimist maha pühitud. Seevastu õnnestus erksaid värve, kulda, hõbedat ja lüstrit leida altariseina ornamendilt nii imepisikeste sondaažide kui XRF aparaadi abil. Algse polükroomia keemiliste uuringute jaoks Tartu Ülikooli analüütilise keemia instituudis võeti palju proove (Hilkka Hiiop, Egle Mikko, EKA; Signe Vahuri, Anu Teearu, TÜ) , seda lootuses et nende abil on võimalik leida ehk ka originaalvärvi fragmente skulptuuridel ning määrata ära ornamentidel kasutatud värvide pigmendid.

Figuuride röntgenuuringud (Priit Laatre Maksu- ja Tolliameti meeskonnaga) kinnitasid taas – Ackermann kasutas figuuride nikerdamiseks liimpuitu, mida ta suurema vastupidavuse huvides tugevdas naeltega. Viimased pole palja silmaga nähtavad, vaid on peidetud kujude sisse.

X-Ray laboriks kohandati kiriku käärkamber ning 3D laboriks orelirõdu alune ruum

Figuuride mõõdistamise, stilistilise ja tehnilise visuaalse analüüsi (Isabel Aaso-Zahradnikova ja Tiina-Mall Kreem, EKM) tulemusena leidis kinnitust arvamus, et Ackermann oli materjali kasutusel äärmiselt kokkuhoidlik, kasutas figuuride puust välja lõikamiseks horisontaalset nikerduspakku ning, et ka Türi kirikus on aja jooksul kahjustunud figuure püütud kohaliku meistri poolt parandada. Kõige suuremat hämmastust tekitasid uurijates Ristija Johannese  käed, millest üks mõjus liiga väiksena ning teisel oli kaks küünarnukki. Tänu kohaliku Muinsuskaitse inspektori Karen Klandorffi väikese poja küsimusele Johannese käte kohta, tuli „plahvatus“ ehk äratundmine – Ristija Johannesel on, kui mitte kaks, siis vähemalt üks (kadunud) Kristuse käsi! Pole kahtlust, et Kristus Kõigevõitja ehk Võitmatu kuju asetses algselt altariseina tipus kahe ingli vahel. (Barokk altari ikonograafia nõudis, et Püha õhtusöömaaja ja Kristuse ristilöömise pildile järgneks surma ja pattu võitva, võidulipuga Kristuse kujutis). Tõenäoliselt võeti Kristuse kuju altarilt alla kas 1856. või 1899/1900.  Kuna seda ei osatud enam kuhugi panna ja Ristija Johannese käed olid kaduma läinud, siis anti viimasele esimese käed ja ristiga võidulipp.

Miks on Ristija Johannese vasakus käes võidulipp ning paremal käel kaks küünarnukki? Ilmselt sellepärast, et  algselt on need kuulunud hoopis Kristusele

Uuringute paralleelselt käis Türi altariseina ja selle detailide pildistamine (Peeter Säre), figuuridest 3D-mudeldamine (Andres Uueni, EKA / Archaeovision) ning toimuva tutvustamine Türi Ühisgümnaasiumi kunsti(ajaloo) õpetaja Aave Päevaga kirikusse tulnud 10. ja 11. klassi õpilastele. Ühisgümnaasiumi õpetajatele ja teistele huvilistele tutvustati Ackermanni uurimisprojekti veel ka laupäeval, mil suurem sagimine oli juba möödas ning uuriti veel barokse altariseina omaaegset sobitamist keskaegse altarilauaga ja altariseina konstruktsioonide ajalugu (Anneli Randla, Hilkka Hiiop, EKA).

Ackermanni uurimisgrupp tänab EELK Türi  koguduse õpetaja Teet Hanschmidti ja kiriku „perenaist“ Ellen Bergi lahke vastuvõtu eest!

Karuse kantsli uurimist raskendab asjaolu, et osa selle figuure on Nõukogude ajal kirikust varastatud.

Muinsuskaitseameti andmeil varastati kantsli korpusel olnud Kristuse (Salvator Mundi) ja evangelist Markuse kuju 1974., ukse portaalil kaunistanud pelikani kuju 1975. ning Moosest kujutav kantslijalg 1979. aastal.

Õnneks on kujudest säilinud fotod, kuid küsimusele – Milline oli figuuride sisestruktuur ehk kas nende nikerduseks kasutati naeltega tugevdatud liimpuitu  ning milline oli kujude algne polükroomia? – fotod siiski vastust ei anna. Oleks kujud alles, laieneks uuringute väli ning täpsustuks ka küsimus: Kui palju on Ackermann kasutanud kantsli juures teiste nikerdajate abi? Praeguseks on selge, et kantsli figuurid ei ole tehtud ühe mehe poolt, näiteks Matteuse ja Pauluse kujud on kunstiliselt nõrgemad kui teised.

Sel suvel leidsime altari restaureerimistööde käigus kapiteeli ja samba vahelt mumifitseerunud hiirepesa ja hiirepere muumiad. 

Eesti Teadusagentuuri ja Tallinna Reaalkooli korraldatud reaal- ja loodushariduse konverentsi (15.-16. sept) kaks töötuba toimusid Tallinna toomkirikus, eesmärgiga tutvustada Christian Ackermanni uurimisprojekti näitel humanitaar- ja reaalteaduste lõimumist ja, nagu nõustusid kõikjalt Eestist kohale tulnud õpetajad, ka vastastikust kasulikkust. Jäi tunne – me kohtume veel!

13. septembril käis Ackermanni-tiim Hanila, Karuse ja Kullamaa kirikus.

Hanilas oli vaja vaadata ja fotografeerida Dietrich Waltherile atribueeritud barokset altariseina – augustis Kuramaa Gaiki kirikus nähtud, läti kolleegide poolt Ackermannile omistatud altarisein meenutas mälu järgi mõneti Hanila oma, kuid lähem vaatlus kinnitas, et neil kahel pole siiski kuigivõrd ühist. Seega korraks tekkinud lootus –  siduda Gaiki altarisein Ackermanni töökojast lahti ja omistada Waltheri töökojale – ei täitunud. Samas tuleb pidada positiivseks seda, et Hanila kiriku 1709. aastast pärit altariseina näol leidsid uurijad Ackermanni töödele ja andele hea võrdlusmaterjali ning kinnituse selle kohta, et Ackermann oli ikka suurepärane skulptor.

Karuse kirikus kontrolliti Ackermanni kantsli algse asukoha versioone, seda mõõtes ja mõttes teistesse kohtadesse tõstes. Samuti fikseeriti kantsli korpusel ja trepirinnatisel  olevate figuuride kaduma läinud atribuutide kunagised kinnituskohad ning püüti leida vastust küsimusele, miks kaks figuuri – apostel Paulus ja evangelist Matteus – teineteisele sedavõrd sarnanevad, samal ajal teistest oma rohmakama-abituma  lõikejoone, aga näiteks ka paksude vuntside poolest erinevad.

Kullamaa kiriku ekspeditsiooni eesmärgiks oli küsimus, kas kirjalike allikate valgel  Ackermanniga seostataval Johann Heinrich Göesekeni epitaafil ja võidukaare Kolgata-grupil võib ikka olla meistri töökojaga seos või ei. Tööde visuaalne, ilma tehniliste abivahenditeta tehtud analüüs seadis Göesekeni epitaafi Ackermanni teosena suure küsimärgi alla, aga Kolgata-grupi mitte. Esimene, kuigi kõrge nikerduskvaliteediga, mõjus 1680. aastate alguse kontekstis silmatorkavalt vanamoodsa, maneristlikuna. Kolgata-grupp, Göesekeni annetus kirikule, on aga suurepärane meistritöö, mida tuleb kindlasti tulevikus lähemalt uurida: vajalikud pole ainut polükroomia uuringud, vaid ka kasutatud puiduanalüüsid, samuti röntgenuuringud jms. Tegemist näib olevat sedavõrd kvaliteetse skulptuurigrupiga, et juhul, kui see ei osutu Ackermanni tööks, tuleb tunnistada – 17. sajandi lõpukümnenditel oli Eestis keegi, kes pakkus Ackermannile konkurentsi. Oli see siis Christian Ackermann, nn Kullamaa meister või Budewin Budeloch, keda on pakkunud Sten Karling, selgub loodetavasti ühel heal päeval.

27.08 avasime Tallinna toomkirikus Peeter Lauritsa koostatud fotonäituse “Kummardus Christian Ackermannile”.

Nagu Peeter oma kõnes õigesti märkis, peeti ajal, mil Ackermann end tsunftisüsteemist lahti murdis ja end vaba loojana teostada soovis, Eestis kunstnikust tähtsamaks veel tema töö tellijat. Võitluse taga, mida Ackermann kohalike tsunftimeistritega pidas oli aga suuresti inimlik kadedus – kahetsusväärne kadedus endast andekama-võimekama inimese suhtes, lisas näituse pühitsuse palves praost Jaan Tammsalu.

Suur tänu Peeter Lauritsale näitus eest, mis vaatab läbi kunstnikuprisma Ackermanni projekti raames tehtud uurimistöid ning koondab viie tippfotograafi – tema enda, Arne Maasiku, Peeter Säre, Tõnu Tunneli ja Andres Uueni Ackermanni toomkiriku altari „tellinguvõtted“.

Eriline tänu toomkiriku õpetaja Arho Tuhkrule ja koguduse liikmetele, kes näitusele kodu ning külalistele Christian Ackermanni-nimelist torti pakkusid.

NÄITUS ON AVATUD! Tänu näitusele viivale ja (vähem sportlikele) lõputuna tunduvale tornitrepile pakub näitus külastajale ka kehalise elamuse, mis on võrreldav tellinguekskursiooni omaga. Lõpuks näitusele jõudes on aga võimalus aeg maha võtta, vaadata pilte, istuda ja mõtiskelda kunsti ja kunstniku saatuse, jumaliku ande ja inimliku kadeduse üle.

Näitusel üllatas Peeter Laurits meie uurimisgruppi „tootearendusega“ – Priit Laatre juhtimisel Maksu ja tolliameti tehnikaga tehtud Ackermanni kujude röntgenfotodest lampidega. Laatre meeskonnal, olgu meenutatud, on Ackermanni uuringutel täita väga tähtis roll – teha nähtamatu nähtavaks. Samas kasutab MTA Ackermanni projekti oma töötajate täiendkoolituseks – töötada ajaloolise kultuurivaraga ja sageli keerukates tingimustes (nt tellingutel) on hoopis midagi muud kui valgustada piiripunktis läbi salakaubapeidikutega autosid.

Läti kolleegide kutsel külastas Eesti Ackermanni uurimisgrupp 17. augustil 2017 Kuramaa Gaiki kirikut (Gaiķu baznīca). Eesmärk oli vaadata üle kiriku barokne, Christian Ackermannile atribueeritud altarisein ning leida vastus küsimusele: milline oli Königsbergist (tänapäeva Kaliningrad) üle Riia ja Stockholmi 1670. aastate algul Tallinna saabunud noore Ackermanni käekiri. Paraku jäi vastus saamata: oma arhitektooniliselt ülesehituselt küll sarnaneb Gaiki altarisein Ackermanni 1690. aastate retaablitega, kuid kõik muu – ennekõike vilets materjali kasutus ning figuuride ja ornamendi jäme ja kohmakas nikerdusstiil – kõneleb Ackermanni vastu.

Võimatu on uskuda, et Ackermann, isegi kui Gaiki kiriku tellimus oli teisejärguline ning ta oleks usaldanud selle täitmise oma abilistele, oleks lasknud oma töökojast välja nn masspuidust ehk ühest puutüvest nikerdatud kujud, mis väiksemagi kliimamuutuse peale lõhki kuivaks. Aga just sellist hoolimatust materjali suhtes, et mitte öelda asjatundmatust, märkasime Gaiki altariseina uurides korduvalt.

Vaadeldes lähedalt Gaiki altariseina figuure – Moosese, Ristija Johannese, inglite ja Kristuse Kõigevõitja kuju – ei täheldanud me midagi ackermanlikku, ei üldist inimese anatoomia tundmist, ei arusaama rõivavoltide langemise loogikast, rääkimata siis püüdest pisidetailegi hoolikalt välja voolida. Isegi ornament, mida ka keskpärased puunikerdajad  tavaliselt üsna osavalt tegema õpivad, on Gaiki kiriku altariseinal jämedalõikeline. Näha on, et selle valmistamiseks on kasutatud mustrilehti ehk eeskujuraamatuid, kuid puudu on jäänud käeosavusest. Võrreldes Gaiki kiriku altariseinal olevaga on Ackermanni tööde taimdekoor nikerdatud peenelt, ruumiliselt, õhuliselt, igati elegantselt. Just! Just elegants on see, mis Ackermanni töid iseloomustab ja neid paljude teiste kujurite-puunikerdajate töödest eristab.  

Mis saab aga nüüd Gaiki altariseina atribueeringust? Ilmselt tuleb see omistada kellelegi teisele. Eesti Ackermanni-tiimil on mõned, kuid veel kontrollimist vajavad mõtted selle kohta, kes Gaiki altariseina tegelikult tegi. Ackermann see ei olnud.  

Siiski pole Läti kolleegidel põhjust kurvastada – Gaiki kirikus on jälle seda, mida Eesti üheski kirikus pole – on väga põneva ikonograafiaga, emblemaatiliste piltidega kaunistatud barokiaegne pingistik!

Pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all

Christian Ackermanni loomingu uurimisel kerkis küsimus ka puiduliikidest. Milleks on vaja teada puiduliiki, millest skulptuurid või nikerdised on valmistatud? Eks kunstnikud on kasutanud erinevaid puite taieste loomiseks, kuigi eri ajalooetappidel on olnud üks või teine puuliik eelistatud. Puidud on erinevate töötlemisomadustega ja samuti erineva hinnaga. Kindlasti on skulptori kasutatavate puitude valikul mänginud rolli ka isiklikud eelistused. Vahel on skulptori loomingut hiljem parandatud või täiendatud, kuid parandaja on kasutanud teist puitu. Nii võib puuliik aidata avastada kunstiteoste hilisemaid täiendusi. Vahel on puitskulptuuride puuliikidega tekkinud lausa segadusi.

Kunstnikud on sageli keerulise, et mitte öelda raske iseloomuga. Olid Ackermannilgi omad riukad, mispärast teda ülbeks on peetud. Kunstnik võib kiidelda, et teeb taiese ühest puust, kirja paneb, et teisest ja tegelikult teeb hoopis kolmandast! Puuliigi valik võib anda infot skulptuuri päritolupiirkonnast, puidukaubandusest, meistri majanduslikust seisust ja oskustest. Mõnda puitu kasutati kohalikust metsast, mõnda laevatati kaugelt mere tagant. Mõnikord laevatati juba valmis skulptuure. Kallist puitu sai skulptuuriks kasutada helde tellija soovil. Tagasihoidlikumasse kohta kõlbas ka odavam puit. Meister valis võimalusel pehmema puiduga puuliigi, mida on hõlpsam nikerdada. Heade töötlemisomadustega on näiteks pärnapuit, mis on toorena pehme lõigata ja treida. Ka puidu kaunis värvigamma mängis puuliigi valikul rolli. Seepärast on vaja välja selgitada, millisest puidust Ackermann oma meisterlikud skulptuurid nikerdas. Kas ta kasutas puunikerdusteks ühte või mitut puuliiki?

Võiks arvata, et küsimus on lihtne: kes ei teeks vahet näiteks kasel ja männil! Lehtede ja okaste järgi küll, aga kui neid näha ei ole? Proovigem. Kas korba järgi suudate otsustada, et juuresoleval fotol on vana sookase tüvi? Paras looduse kunstiteos tahumatagi. Sileda valge koore järgi saab ära tunda vaid noori kaski.

Paksukorbaline sookase tüvi

Järgmisel fotol on männilaua pind. No kust see välja paistab, et just männilauda on pildistatud? Õnneks sellel pildil paistab, kuigi mitte alati pole männi- ja kuusepuidul nii lihtne vahet teha. Siin foto vasemas servas liimimisjoonest paremal on püstine heledama puidu vöönd. Heledam maltspuit veidi tumedama lülipuidu kõrval on omane männile. Kui kogu heledam puiduosa altarikapi valmistamise käigus on maha lõigatud, siis pole männi ja kuuse vahe sageli nii selge. Siis aitab otsustada mikroskoop.

Männile omane heledam maltspuit veidi tumedama lülipuidu kõrval 

Kui kunstiteosest on näha selline puidupind nagu järgmisel makrofotol, siis on asjatundjale puuliik selge lähema uurimisetagi: see on tammepuit.  See puidupind on aastarõngaste mõõtmiseks siledaks tehtud, tavaliselt on puitskulptuuride tald tahumisjälgedest krobeline ja ajast tuhmunud. Tamm kuulub rõngassooneliste puude hulka, mis tähendab, et suurte soonte vööndid (pildil valgete täppide read) paiknevad aastarõngaste siseosades tüve ristlõikes samuti rõngastena. Nende järgi on hea tamme aastarõngaid eristada. Teine variant on hajussoonelised puud (näiteks pärn), mille puit paistab palju ühtlasem. Hajussoonelisi lehtpuite on raskem omavahel eristada. Pärnapuitu on palju kasutatud ka Karuse kiriku skulptuurides.

Tammepuidu ristlõige 

Karuse kiriku altarikujud on kaetud paksu värvikihiga, nii et mingit puidule iseloomulikku pinda kiriku külastajale küll näha ei ole. Värvimata puidupinda leidub vaid talla all või figuuri vaataja eest varjatud osal. Keerukad nikerdkaunistused on ühtlaselt helehalliks värvitud, mis ei luba vaid välise vaatluse järgi kindlalt öelda sedagi, kas kaunistused on valmistatud puidust, kipsist või metallist. Kui paljas silm ei aita, siis tuleb materjali kindlaksmääramiseks abiks võtta mikroskoop.

Karuse kantsli kõlaräästa irdunud ehisdetail

Puuliigi kindlaks tegemiseks oli vaja võtta puiduproovid sellistest varjatud kohtadest, mis skulptuuri eksponeerimisel näha ei jääks. Loomulikult tohib proovivõtu kahjustus olla vaid minimaalne, puiduproov tuli võtta nii väike kui võimalik. Kui väike on väike puiduproov? Euroopa puiduanatoomia netilehekülg soovitab puuliigi mikroskoopiliseks määramiseks lõigata tüve radiaalsihis 1 cm paksuse puidutüki, millest nüri noaga lõhestatakse umbes 8 × 8 mm suurune kuubik. Siinjuures on oluline, et kuubik tuleb lõhestada täpselt puidu kahe põhilõike, radiaalse ja tangentsiaalse pikilõike sihis. Täpsetest lõigetest sõltub määramise edukus.

Kuupsentimeetri puidu eemaldamine oleks Ackermanni skulptuuridele tekitanud märgatava haava. Seepärast piirdusime proovivõtul enamasti väiksema puidutükiga, kui Euroopa puiduanatoomid soovitavad. Muidugi, põhimõtteliselt saaks mõnegi puuliigi kindlaks teha ka ainult ühe ruutmillimeetri suuruse lõigu järgi, kuid nii väikeste lõikude käsitsemine on keeruline, nõuab erivahendeid.

Meie puiduproovid nägid välja sellised nagu see minigrip-kotikeses proov nr. 7 (kaks puidutükikest). Võtame neist ühe kotikesest välja ja asetame mõõduks kõrvale 2-eurose mündi. Mis puuliigiga on tegemist? Karta on, et paljalt pealevaatamisega seda kindlaks ei tee (mündil kujutatud puuliik ei ole vihje).

Proov nr. 7 Karuse altarifiguurist (Tilia ehk pärn)

Puidutükikesel tuleb üles leida puidu kolm põhilõiget (ristlõige, radiaalne ja tangentsiaalne pikilõige) ning nendest tasapindadest teha õhukesed lõiked, mis mikroskoobi all läbi paistavad ja näitavad puuliigile iseloomulikke tunnuseid. Kuidas seda täpselt tehakse, jäägu siin kirjeldamata. Igatahes avaneb mikroskoopi sisse vaadates täiesti uus ja imeväärne mikromaailm, mille olemasolu pühakute kujude ilmetesse süüvides aimatagi ei oska. Näiteks sellel mikrofotol on männipuidu radiaalne pikilõige. Iseloomulikuks tunnuseks on ellipseid või pigem lennukiaknaid meenutavad ümarkandilised aknakesed. Ei hakka lugejat koormama pildil paistvate anatoomiliste detailide nimetustega.

Männipuidu radiaalne pikilõige mikroskoobi all

See on aga pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all. Näha on valgete ringide ja ovaalidena paistvad suurte soonte ristlõiked. Ristlõikepinna jaotavad osadeks pildil rõhtsihiliselt kulgev aastarõngaste piir ja sellega risti kaks tumedat säsikiirt. Märgin veel, et mikroskoobipiltide oranžikas või pruunikas toon ei ole midagi puuliigile ainuomast, vaid tuleneb mikroskoobi valgusallikast. Pilti võib teha erinevas valguses.

Pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all

Küll aga tuleb öelda mõni sõna selgituseks puidu määramise tulemuse täpsuse kohta. Kõneleme küll puuliigi määramisest, kuid tegelikult saab mikroskoopilise määramisega teada vaid puu botaanilise perekonna, mitte liigi. Sama perekonna lähedaste sugulasliikide puit on üksteisest mikroskoopiliste tunnuste järgi eristamatu. Näiteks hariliku männi, mägimänni ja musta männi puit on mikroskoobi all ühesugune. Kuid kui teeme kindlaks, et Karuse kiriku kantsli trepi aluslauad on männipuidust, siis väga suure tõenäosusega on need valmistatud hariliku männi puidust, kuna mägi- ja must mänd meil ei kasva. Kontekst paneb liigi paika.

Puuliikide teema lõpetuseks tehkem väike kõrvalepõige Nõo kirikusse, Pariisi ja Aafrikasse. Nõo kiriku altariseina ehtivad neli suurt apostlifiguuri said tellitud kunstnik J. Koortilt, kes pastor M. Lipu elumälestuste järgi olla teinud kujud salapärasest “Aafrika eeteri puust”, Fr. Tuglas aga kirjeldab oma reisimälestustes, kuidas J. Koort mässas Pariisis Nõo altarikujusid tammepuust välja tahudes. “Aafrika eeteripuud” ei õnnestunud Internetist ega botaanilistest teatmikest tuvastada. Väga võimalik, et tegemist on kogemata tekkinud veaga, kus kirjapildis “eebeni puu” loeti välja valesti. Kas Nõo kiriku altarifiguurid on siis valmistatud eebeni- või tammepuust? Mõlemad oleksid võimalikud. Ent Nõo kiriku suured kujud on värvitud mustaks. Eebenipuit ja tammepuit on tumedad väärispuidud, mis vähemalt praeguste arusaamade järgi ei oleks vajanud värvimist, vaid olnuksid kaunimad ehedal kujul. Nõo kiriku ühest apostlifiguurist võetud puidukillukesest selgus, et musta värvi alt paljastuv helevalge puit ei ole ei eebeni- ega tammepuit.