Ackermann sobib ka reklaaminäoks
Autor: Marti Laurimaa (Vatson OÜ).
/Marti on Ackermanni-projekti graafiline disainer/
Rundale puitpolükroomia fond
Läti arvukaim puitpolükroomia kogu asub suurejoonelises 18.sajandi barokklossis Rundales, õigemini selle sissepääsuhoonesse paigutatud fondis. Kogus on sadu skulptuure ning ornamendidetaile, mis pärinevad erinevatest Läti kirikutest ning on alates 1970.aastatest koondatud Rundalesse. Enamus kuuluvad just Ackermanni perioodi, st 17.-18.sajandisse. Tänu Laura Lusele, Rundale uurimisosakonna juhile, õnnestus meil fondis ringi kolada. Seal oli tohutu toredaid, valdavalt armsalt-naivistlikke tegelasi, aga midagi Ackermanni klassis küll silma ei jäänud.
Muljetavaldav galerii ristilöödud Kristustest andis aimu, et vajadusel tegi iga külameistergi oma kirikule kujud valmis. Mõtlemapanev oli see, et ükski neist ei asu enam oma algses kohas ja vaevalt, et sinna kunagi tagasi läheb.
Rootsi-Mihkli kiriku kantsli uuringud: taas põnevust, lusti ja rõõmu!
“Viis semu” – need on kindlalt Ackermanni skulptuurid
Christian Ackermanni uurimisgrupil on taas kiired-tegusad päevad. 2017. aasta tööplaani viimase objektina on jõulude eel sihikule võetud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsel – üks vähestest Ackermannile kirjalike allikate põhjal atribueeritud töödest.
Paraku ei kergenda Ackermanni nime leidumine kiriku arveraamatus kuigivõrd uurijate tööd, sest temalt algselt Issandamuutmise kirikusse tellitud töö valmimise lugu ja hilisem saatus on olnud keerukas: kantslit on korduvalt ühest kohast teise veetud-tõstetud, selleks lahti võetud, siis jälle uuesti kokkupandud ja mitu korda ülevärvitud. Mis tähendab, et kantslil on hulgaliselt sekundaarseid, originaali n-ö varjutavaid detaile. Vastamist küsimusel – Millise kantsli Ackermann 1707. aastal koos oma abiliste, sh tisleri ja maalijaga tegi? – raskendab ka teadmine, et Ackermann taaskasutas oma töös vana, Lüdert Heissmanni töökojas valminud kantsli tükke (sh figuure), aga võibolla ka veel varasemaid detaile. Pinget ja abi uurimistöösse lisavad kantsli restaureerimise käigus valminud põhjalikud ennistuskoja “Kanut” aruanded (2000-2001, 2009, 2015-2016), kuhu on koondatud küll suur hulk ennistustööde käigus kogutud, kuid kohati uute kogutud andmetega vastuollu sattuvaid ja üle kontrollimist, aga mis peamine – Ackermanni ülejäänud loominguga suhestamist vajavaid andmeid. Igatahes on see täiesti uus tahk Ackermanni loomigus – mitte ainult tema töid ei taaskasutatud hiljem, vaid ka tema taaskasutas varasemaid.
Uurimistiim
Viimasest lähtuvalt alustati seekord uuringuid hoopis Ackermanni elu ja loomingut käsitleva monograafia struktuuri aruteluga. Kirja pandi rida küsimusi, mis koondaks üksikute objektide – Ackermanni nimega seotud altariseinte, kantslite jms – uurimustulemusi ning aitaks teha hädavajalikke üldistusi kirjeldamaks 17. sajandi viimaste kümnendite – 18. sajandi esimese kümnendi kunstipraktikaid.
Röntgenlabor – isegi Priit Laatre, XR-tiimi juht, on astunud Ackermanni kuube
Seejärel jagunes Ackermanni tiim kirikusse sisseseatud väikestesse „laboritesse“, milles ühes tehti kantslifiguuride materjali- ja kompositsiooniuuringuid, teises värviuuringuid, kolmandas fotodokumentatsiooni ja neljandas 3D mudeleid. Loomulikult vaadati üle ka kantsli arhitektoonika ja selle erinevatest aegadest pärinevad detailid, samuti ikonograafia ja meistri, Ackermanni, käekirja muutumise stiiliküsimused. Lahtiseks jäänud küsimustega tegeletakse edasi, ikka Rootsi-Mihkli koguduse lahkel loal ja vahepeal piparkooke krõbistades.
Maksu- ja tolliameti röntgeni ekspositsioon
Maksu- ja Tolliameti peakontori ootesaalis avati näitus, mis valgustab vaatajaid kultuuripärandi läbivalgustamise ehk röntgenuuringute teemal. Väljapaneku keskmes on Ackermanni projekti raames läbi viidud XR-uuringud ja Peeter Lauritsa efektsed röntgenlambid.
TELLINGUPEIED
Eile, 27. novembril saadeti teele toomkiriku altariseina taevatelling. Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all … , on kirjutatud Koguja raamatus.
Veel viimast korda kogunes tellinguga seotud seltskond kirikusse, et jätta hüvasti juba varemeks muutunud kadunukesega.
Nagu peiedele kohane, oli ürituse algus pisaraterohke, kuid päädis tordisöömise, meenetejagamise ja kadunukese ülistamisega. Ackermanni uurimisprojekti ei iseloomusta ainult higi ja vaev, vaid ka (teadus)tööd väärtustavad huumor ja rituaalid.
Tellingutööde lõpetamise puhul vormistati toimunust ka aruanne, mille kõik seotud inimesed signeerisid – selle jätame omalt poolt altarile tulevastele põlvedele. Vähemalt kergendab see nende uurimise vaeva – kõik läbi viidud tööd, teostajad ja kuupäevad on täpselt kirjas!
Tellingutööde aruanne, mis jääb meist altarile
TELLINGUTE MONTAAŽ JA DEMONTAAŽ:
https://www.youtube.com/watch?v=K6XaSHr8Y5c
KÕIGE VIIMANE TELLINGURINGKÄIK 26.11.2017 14:30-16:00
Toimuski kõige viimane jalutuskäik tellingutel – sellega sai punkt pandud ühele fenomenaalsele pärandi kogemise ringile, millest said aasta jooksul osa tuhanded inimesed. Kõik, kes me tellinguvisiite juhtisime, võime vist nentida: nii suurt säravate silmade kontsentratsiooni kui üleval Kristuse juures, pole varem nähtud ega nähta ilmselt ka hiljem.
Lugesime toomkiriku perenaise Ingridiga kiriku märkmikust numberid kokku – kirja on saanud 133 gruppi ja umbes 2220 inimest. Kui paljud kirja ei saanud, ei suuda me enam keegi meenutada, aga spontaansete külastuste hulka meenutades võib numbritele julgelt kolmandiku lisada. Ning sellele veel lisada uurijad, konservaatorid, ehitajad… Tellingijalutuskäigud olid isegi EL Eesistumise kultuuriprogrammi osa, nii et võib öelda – Toomi Kristuse silmade läbi on kirikuruumi kogetud ministritest sülelasteni (kõige noorem oli paarikuine) ja spetsialistidest täiesti kultuurivõõraste inimesteni.
Panime kokku ka tellingupäeviku, mida suutsime pidada küll vaid projekti alguspoolel – sinna sai kirja iga grupi emotsioonid ja muljed. Kokku köidetuna on see ikkagi vägev telliskivi!
Kuna nüüdseks on tellingujalutuskäigud minevik, siis Andres Uueni videolõik jäägu seda meenutama:
https://www.youtube.com/watch?time_continue=1&v=5CUUPXOILHM
Droonivideo Toomkiriku tellingutest ja tellingutel
https://www.youtube.com/watch?v=qSvL7eBCc3c
Autor: Mart Viljus
3. novembril 2017 toimus XVII TOOMKONVERENTS
Tegime konverentsil tunniajase vahekokkuvõtte aasta kestnud Christian Ackermann uurimisprojektist. Meenutasime, kuidas projekt Tallinna toomist algas ning kuidas on laienenud ka Eesti maakirikutesse. Kirjeldasime mobiilseid uurimislaboreid Martna, Karuse ja Türi kirikus, aga ka Ackermanni Lihula ja hüpoteetilise Kullamaa kiriku tööde uurimist, samuti uurimistulemuste tutvustamist kõigile huvilistele, alates Eesti Teadusteakadeemia liikmete ja Euroopa eesistumisega seotud väliskülalistega ning lõpetades (Martna) lasteaialastega.
Huvitavate uurimistulemuste kõrval pidime nii mõnigi kord ütlema: seda me veel ei tea, selle probleemiga tegeleme edasi, selleks, et mitmetele Ackermanniga seostuvatele küsimusele adekvaatset vastust anda, tuleb uurimisvälja laiendada, võtta vaatluse alla ka kujur kaasaegsete, eelkäijate ja järeltulijate tööd.
Nagu ikka, oli ka selle ettekande järel võimalik huvilistel tõusta Ackermanni kõige tähtsama töö – toomkiriku altariseina ümber ehitatud tellingutele ja näha enam kui kaheksa meetri kõrgusel seisvat, pattu ja surma võitva Kristus kuju silmast silma.
Välja sai öeldud samas tõsiasi, et 27. novembril võetakse koostöös EKA sisearhitektuuri tudengite ja Rändmeister OÜ-ga loodud uskumatult palju elamusi ja suurepäraseid uurimisvõimalusi pakkunud must puit-telling altariseina ümbert maha. Ja vaevalt et midagi samaväärset kunagi enam seoses Ackermanni loominguga tehakse. Või siiski – mine sa tea, ehk pakub 2020. aastal Nigulistes muuseumis avatav näitus „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ midagi, mida toomi tellingu-ekskursioonidel kogetuga saaks võrrelda.
Kunsti- ja konserveerimisteadus meie elus:
enne, kui väike Helene ilmavalgust nägi, töötas ta koos emaga ühes maailma kõige ägedamas konserveerimistöökojas – Tallinna toomkiriku altaritellingu juurdeehitusel otse kiriku idaakna all. Nüüd siputab Helene Ackermanni-tiimilt kingiks saadud lapitekil, mida ehivad Ackermanni nikerdatud putopea pildid (teki õmbles lapikunstnik Anni Kreem). Kuulda on, et Helene olevat “väga rahul oma tekiga. Põsed muudkui kasvavad – läheb iga päevaga rohkem Ackermanni inglikese nägu 🙂 ”. Veel natuke – ja tallegi kasvab ehk selline kelmikas tukalokk.
