EESTI 100
Rootsi-Mihkli kiriku Ackermanni kantsli (1707) varasemate portaalifiguuride (Lüdert Heissmann, 1632) tehniline analüüs (analüüsi läbi viinud skulptuurikonservaator Isabel Aaso-Zahradnikova)
Rootsi-Mihkli kiriku Ackermanni kantsli (1707) varasemate portaalifiguuride (Lüdert Heissmann, 1632) tehniline analüüs (analüüsi läbi viinud skulptuurikonservaator Isabel Aaso-Zahradnikova)
Vahetult enne toomkiriku tellingu maha võtmist transportisime Maarja Magdaleena skulptuuri Kumu konserveerimisosakonda. Seal võttis Isabel, Ackermanni-projekti skulptuuritehnoloogia spetsialst, temast kipsvormi. Hoolimata sellest, et praeguseks on originaalskulptuur kättesaamtult kõrgel, saame lisaks virtuaalsele 3D-mudelile oma Maarjat ka päriselt silitada.
Vaata ka Maarja Magdaleena 3D mudelit
Autor: Marti Laurimaa (Vatson OÜ).
/Marti on Ackermanni-projekti graafiline disainer/
Läti arvukaim puitpolükroomia kogu asub suurejoonelises 18.sajandi barokklossis Rundales, õigemini selle sissepääsuhoonesse paigutatud fondis. Kogus on sadu skulptuure ning ornamendidetaile, mis pärinevad erinevatest Läti kirikutest ning on alates 1970.aastatest koondatud Rundalesse. Enamus kuuluvad just Ackermanni perioodi, st 17.-18.sajandisse. Tänu Laura Lusele, Rundale uurimisosakonna juhile, õnnestus meil fondis ringi kolada. Seal oli tohutu toredaid, valdavalt armsalt-naivistlikke tegelasi, aga midagi Ackermanni klassis küll silma ei jäänud.
Muljetavaldav galerii ristilöödud Kristustest andis aimu, et vajadusel tegi iga külameistergi oma kirikule kujud valmis. Mõtlemapanev oli see, et ükski neist ei asu enam oma algses kohas ja vaevalt, et sinna kunagi tagasi läheb.
“Viis semu” – need on kindlalt Ackermanni skulptuurid
Christian Ackermanni uurimisgrupil on taas kiired-tegusad päevad. 2017. aasta tööplaani viimase objektina on jõulude eel sihikule võetud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsel – üks vähestest Ackermannile kirjalike allikate põhjal atribueeritud töödest.
Paraku ei kergenda Ackermanni nime leidumine kiriku arveraamatus kuigivõrd uurijate tööd, sest temalt algselt Issandamuutmise kirikusse tellitud töö valmimise lugu ja hilisem saatus on olnud keerukas: kantslit on korduvalt ühest kohast teise veetud-tõstetud, selleks lahti võetud, siis jälle uuesti kokkupandud ja mitu korda ülevärvitud. Mis tähendab, et kantslil on hulgaliselt sekundaarseid, originaali n-ö varjutavaid detaile. Vastamist küsimusel – Millise kantsli Ackermann 1707. aastal koos oma abiliste, sh tisleri ja maalijaga tegi? – raskendab ka teadmine, et Ackermann taaskasutas oma töös vana, Lüdert Heissmanni töökojas valminud kantsli tükke (sh figuure), aga võibolla ka veel varasemaid detaile. Pinget ja abi uurimistöösse lisavad kantsli restaureerimise käigus valminud põhjalikud ennistuskoja “Kanut” aruanded (2000-2001, 2009, 2015-2016), kuhu on koondatud küll suur hulk ennistustööde käigus kogutud, kuid kohati uute kogutud andmetega vastuollu sattuvaid ja üle kontrollimist, aga mis peamine – Ackermanni ülejäänud loominguga suhestamist vajavaid andmeid. Igatahes on see täiesti uus tahk Ackermanni loomigus – mitte ainult tema töid ei taaskasutatud hiljem, vaid ka tema taaskasutas varasemaid.
Viimasest lähtuvalt alustati seekord uuringuid hoopis Ackermanni elu ja loomingut käsitleva monograafia struktuuri aruteluga. Kirja pandi rida küsimusi, mis koondaks üksikute objektide – Ackermanni nimega seotud altariseinte, kantslite jms – uurimustulemusi ning aitaks teha hädavajalikke üldistusi kirjeldamaks 17. sajandi viimaste kümnendite – 18. sajandi esimese kümnendi kunstipraktikaid.
Seejärel jagunes Ackermanni tiim kirikusse sisseseatud väikestesse „laboritesse“, milles ühes tehti kantslifiguuride materjali- ja kompositsiooniuuringuid, teises värviuuringuid, kolmandas fotodokumentatsiooni ja neljandas 3D mudeleid. Loomulikult vaadati üle ka kantsli arhitektoonika ja selle erinevatest aegadest pärinevad detailid, samuti ikonograafia ja meistri, Ackermanni, käekirja muutumise stiiliküsimused. Lahtiseks jäänud küsimustega tegeletakse edasi, ikka Rootsi-Mihkli koguduse lahkel loal ja vahepeal piparkooke krõbistades.
Maksu- ja Tolliameti peakontori ootesaalis avati näitus, mis valgustab vaatajaid kultuuripärandi läbivalgustamise ehk röntgenuuringute teemal. Väljapaneku keskmes on Ackermanni projekti raames läbi viidud XR-uuringud ja Peeter Lauritsa efektsed röntgenlambid.
Eile, 27. novembril saadeti teele toomkiriku altariseina taevatelling. Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all … , on kirjutatud Koguja raamatus.
Veel viimast korda kogunes tellinguga seotud seltskond kirikusse, et jätta hüvasti juba varemeks muutunud kadunukesega.
Nagu peiedele kohane, oli ürituse algus pisaraterohke, kuid päädis tordisöömise, meenetejagamise ja kadunukese ülistamisega. Ackermanni uurimisprojekti ei iseloomusta ainult higi ja vaev, vaid ka (teadus)tööd väärtustavad huumor ja rituaalid.
Tellingutööde lõpetamise puhul vormistati toimunust ka aruanne, mille kõik seotud inimesed signeerisid – selle jätame omalt poolt altarile tulevastele põlvedele. Vähemalt kergendab see nende uurimise vaeva – kõik läbi viidud tööd, teostajad ja kuupäevad on täpselt kirjas!
https://www.youtube.com/watch?v=K6XaSHr8Y5c
Toimuski kõige viimane jalutuskäik tellingutel – sellega sai punkt pandud ühele fenomenaalsele pärandi kogemise ringile, millest said aasta jooksul osa tuhanded inimesed. Kõik, kes me tellinguvisiite juhtisime, võime vist nentida: nii suurt säravate silmade kontsentratsiooni kui üleval Kristuse juures, pole varem nähtud ega nähta ilmselt ka hiljem.
Lugesime toomkiriku perenaise Ingridiga kiriku märkmikust numberid kokku – kirja on saanud 133 gruppi ja umbes 2220 inimest. Kui paljud kirja ei saanud, ei suuda me enam keegi meenutada, aga spontaansete külastuste hulka meenutades võib numbritele julgelt kolmandiku lisada. Ning sellele veel lisada uurijad, konservaatorid, ehitajad… Tellingijalutuskäigud olid isegi EL Eesistumise kultuuriprogrammi osa, nii et võib öelda – Toomi Kristuse silmade läbi on kirikuruumi kogetud ministritest sülelasteni (kõige noorem oli paarikuine) ja spetsialistidest täiesti kultuurivõõraste inimesteni.
Panime kokku ka tellingupäeviku, mida suutsime pidada küll vaid projekti alguspoolel – sinna sai kirja iga grupi emotsioonid ja muljed. Kokku köidetuna on see ikkagi vägev telliskivi!
Kuna nüüdseks on tellingujalutuskäigud minevik, siis Andres Uueni videolõik jäägu seda meenutama:
https://www.youtube.com/watch?time_continue=1&v=5CUUPXOILHM
https://www.youtube.com/watch?v=qSvL7eBCc3c
Autor: Mart Viljus