Kõik Tallinna giidid teavad, et 1684. aastal oli Christian Ackermannil asja Tallinna Püha Vaimu kirikusse. Häda oli selles, et kirikutorni põlengus oli kiriku fassaadil olnud tunnikell ühes Adam Pampe nikerdanud ehisraamiga hukka saanud ning nüüd oli vaja uut. Uue kella mehhanism telliti kellassepp Hans Gottfried Starckilt ja tisleritöö Herman Berentsiltкредит через онлайн банки, aga numbrilaua nikerdaja leidmisega oli probleeme. Nimelt oli Tallinna Tislerite- ja puunikerdajate tsunfti parim meister, Elert Thiele, nüüd surnud ja ühelegi teisele tsunftimeistrile ei julgetud hästi kellanumbrilaua ehisraami nikerdamist usaldada. (Ilmselt) viimases hädas pöörduti  all-linnast Toompeale elama suundunud vabameister Ackermanni poole.

Kiriku arveraamatusse läks küll kirja ainult Berentsi nimi, kes (nähtavasti) Ackermanni joonise ja juhtnööride järgi ka enamuse nikerdustööst tegi – ja seda oli muidugi ka kohati päris kohmakate figuuride ja robustse lõikejoone järgi ka näha.

Mõistagi valmistas  see numbrilaua lähivaatlusel tehtud „avastus“ Ackermanni uurimisrühmale suurt pettumust, kuid andis samas ka järjekordse õppetunni: barokiaegne kunstiloome on sagedamini, kui meile tänapäeval meeldiks, kollektiivne praktika; tõelise meistri kätt võib märgata paremini tasustatud tööde puhul rohkem, vähem tasustatute juures vähem; kuulsa meistri nimega seotud kunstitööde kvaliteet võib kõikuda; meister võib piirduda vaid oma abiliste tehtud töö mõne koha viimistlemisega. Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua ehisraami puhul, kus vaid mõnel evangelistil on peenejoonelised näod ja peenelt välja lõigatud käed, on see just nii olnud.

Niguliste muuseumis toimuva näituseni „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andeks“ on jäänud poolteist aastat. Võib ju tunduda, et aega uurimistööde lõpetamiseks ja tulemuste vormistamiseks on veel maa ja ilm, kuid ei! Tööde suurt mahtu arvestades tuleb valmistuda spurdiks: võtta kokku Ackermanni Juuru kantsli uuringute tulemused ning viia sel suvel läbi veel Vigala kiriku kantsli ja altariseina, Rapla kiriku kantsli, Püha Vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ja Tallinna Raekoja plats 18 siseportaali uurimine.

Ackermanni töökojast Juurus kirikusse Sten Karlingi arvates 1690. aastate esimesel poolel tellitud kantsli figuuride lähivaatlus kinnitas meistri kõrget taset ja viis mõttele, et töö võib pärineda ka 1690. aastate teisest poolest. Kantsli jalaks olev Moosese kuju, korpust kaunistanud evangelistide ja maailma õnnistava Kristuse ning kõlaräästa Kristuse kannatusatribuutidega inglid ja Kristuse Võitmatu figuur on nikerdatud anatoomiliselt täpselt – kui välja arvata Ackermanni kujudele iseloomulik kõrvade puudumine. Kui Ackermanni paljude, näiteks Karuse kiriku kantsli või Hageri kiriku altari figuuride puhul võib täheldada erinevaid käekirju – meistri abilise käe mängu tulekut, siis Juuru kantsli puhul mitte: kõik figuurid, nii korpusel kui kõlaräästal on nikerdatud ühe ja kindla käega.

Teine lugu on küll kantsli keerdkolonette toetavate putokonsoolidega, mille puhul tundub, et mõned neist (3-4) on nikerdatud kellegi teise poolt ning üks (5) lisatud hiljem.

Mis aga juba palju näinud uurimisgruppi Juuru kirikus üllatas, oli kantsli figuuride 1895. aastast pärit uus polükroomia. Kantsli renoveerimine, sh ümberpaigutamine, uue trepirinnatise lisamine ja ülemaalimine oli seotud kiriku 1893–1895. aasta ümberehitamisega (E. Bernhardi projekti järgi). Nagu võib lugeda kantsli korpuse sisekülje tahvlitelt olid kantsli renoveerijateks tisler J. Johanson, maalija Kalff ja „kunstniku preili“ S. v. Kügelgen. Viimase puhul pole tegemist ei kellegi muu, kui Kügelgenide kunstnikedünastiast pärit Sally von Kügelgeniga – Eesti kunstiajaloos peamiselt portreede ja Tallinna Kaarli kiriku altariapsiidi alumise osa maalidega („Kristuse sünd“, „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristuse haudapanek“, 1889) tuntuks saanud naiskunstnikuga.

Kuivõrd peenelt ja kõrge kunstilise tasemega on Sally von Kügelgen katnud uue polükroomiaga Ackermanni (tookord) kahesaja aastased puusfiguurid, väärib imetlust. Seda enam, et reeglina on kahjustunud polükroomiaga baroksed puuskulptuurid 19. sajandil värvitud lihtsalt üle, kõige sagedamini  valgeks või halliks, mõnikord kollaseks, pruuniks või koguni siniseks.

Sally von Kügelgen on läinud teist teed. Tema on maalinud maailma õnnistava Kristuse „elavaks“. Ta on jälginud maalides nikerdatud vormi ja seda õrnade toonimuutuste abil täiendavalt modelleerinud: põsesarnu neid roosatama pannes kõrgemaks tõstnud, silmakoopad laugude hallikaks värvimisega sügavamaks muutnud; musta peene joonega silmakontuuri rõhutanud ja pilgu ilmekust suurendanud; valge täpiga silmapupilli särama pannud jne. Lisaks on ta nii Kristuse kui teiste kujude rõivaid kaunistanud mustrite ja  kullaga. Kõlaräästast krooniva Kristuse Võitmatu kuju alasti keha on Kügelgen katnud väikeste risti-rästi pintslilöökidega, käte ja jalgade puhul pikemate pintslitõmmetega, nagu töötanuks kunstnik lõuendil ja mitte puuskulptuuriga. Kust pärines Sally von Kügelgeni või talle välja käidud idee Ackermanni kantsli polükroomiat sel viisil uuendada, pole veel selge, aga üks on kindel – Juurus on Ackermanni näituse ja raamatu jaoks leitud meie kunstiajaloo jaoks midagi, mis varem on jäänud  tähelepanuta.

Huvitav 19. sajandi lõpukümnendil Juuru kantsli renoveerimise puhul on ka asjaolu, et selle trepirinnatise reljeefide nikerdamise eeskujuks on võetud Tallinna Püha Vaimu kiriku kantsli (1597.a) kaks trepirinnatise reljeefi – „Kristuse sünd“ ja „Kristuse taevaminek“ ning et kolmandal reljeefil on kujutatud Juuru renoveeritud kiriku taustal vana keskaegse kirikuga taeva poole suunduvat inglit. Need on omamoodi viited Püha Vaimu kiriku kantsli „autoriteedile“ ja ajaloolise kirikuhoone pühadusele.

Mis puutub aga veel Ackermanni-aegsesse Juuru kantslisse, siis Juuru kirikukroonika (18. saj. I pool) andmetel jäi see algselt värvimata: „Kirikus on üks hea skulptori tööna valmistatud kantsel, mille õnnis meeskohtunik Reinhold Engdes kirikule kinkis, see on seni värvimata; haagikohtunik Toll von Hördel (Toll Hõreda mõisast) on lubanud kantsli ära värvida lasta.”взять кредит потребительский в банке выгоднее наличными

Seetõttu leiamegi 19. sajandi värvikihi alt ainult ühe, ilmselt siis 18. sajandi värviskeemi.

Eesti Suursaatkond Brüsselis

Ackermanni teadusprojekti raames sündinud pilkupüüdvad röntgenlambid teevad ilma ka sisekujunduses. Erinevaid altarifiguure kujutavad valgustid on äsja uuenduskuuri läbinud interjööre ilmestamas andekale puunikerdajale igati väärilises keskkonnas, Eesti Suursaatkonnas Brüsselis. Lampide autoriks on Peeter Laurits, Ackermanni kujude röntgenülesvõtted viis läbi Maksu- ja Tolliamet Priit Laatre juhtimisel. Saatkonna sisekujunduse tegi Tiiu Truusонлайн бесплатно кредитные карты.

получить дебетовую карту моментально

Sten Karlingi 1943. aastal avaldatud uurimuse kohaselt valmistas Christian Ackermanni tehtud  Tallinna toomkiriku kantslile (1686) pärast selle ümbertõstmist 1726. aastal kõlaräästa uue põlvkonna puunikerdaja Johann Valentin Rabe. Triin Kröönströmi Tallinna Linnarhiivist „leitud“ arhiividokument aga näitab, et  ajavahemikus 1724–1726 on toomkiriku kantsli ja toolide juures tehtud tööde eest palka saanud kujur Salomon Zeltrecht ja maalija Johann Heinrich Fickзаявка в банк на ипотеку (TLA. 237.1.143, 1.02.1726). Mõlemad mehed on olnud umbes samal ajal seotud ka Kadrioru lossi peasaali kaunistamisega – Zeltrechtilt pärinevad keiserliku suvelossi peasaali stukist kuulsuse geeniuste skulptuurid, lillevaasid,  keisri ja keisrinna nimetähtede kartušid jms. Ficki tööks on peetud lossi merepoolses tiibhoones säilinud laemaale.

Uus arhiivileid esitab Ackermanni uurimistöögrupile uusi küsimusi ja tööülesandeid. Tööpõld laieneb, lisaks Ackermanni loomingule tuleb nüüd üle vaadata Rabe ja Zeltrechti pärand ning natuke tegeleda ilmselt ka Fickiga.

Zeltrechti, oma aja parima Tallinnas töötanud kujuri kaasamine toomkiriku kui Eestimaa kubermangu tähtsaima luterliku kiriku kaunistamisse tundub igati loogiline. Toomkiriku kantsli kõlaräästa figuuride võrdlus Rabe Hageri  kiriku altariseinale (samuti esmalt Ackermanni  töö) nikerdatud figuuridega seab tema autorluse esimese juures juba praegu küsimärgi alla. Kindlast seisukohta Ackermanni tiim toomi kantsli kõlaräästa, ja mitte ainult – tegelikult ka 18. sajandil uuendatud trepirinnatise osas –, siiski veel ei võta. Elame/töötame edasi, näeme! Intriig on igatahes õhus.

Ja on hästi tore, et sellest saavad osa ka EKA tudengid, kes toomi kantsli konserveerimisse ja uuringutesse on kaasatud.

Ackermanni uurimisgrupp on ringiga – Tallinna rootsi Mihkli, Karuse, Lihula, Martna, Türi, Hageri, Koeru ja Simuna kirik – tagasi Tallinna toomkirikus! Seekord on tellingud ümber  Ackermanni töökojas valminud kantsli korpuse (1686) ja Johann Valentin Rabe töökojas tehtud kõlaräästa (1720. aastad). Eesmärk on viia läbi kantsli uuringud ja konserveerimine: esimene eeskätt, et leida vastus küsimusele, kui palju Ackermanni kantslit pärast selle ümbertõstmist (kiriku pikihoone lõunalöövist võidukaare põhjaküljele) on muudetud; teine, et enam kui 330-aastast kantslit puhastada ja kinnitada, eriti kõlaräästa figuuridelt ja kirjaväljadelt lahti löönud polükroomiat.

Ülevaate tehtud ja eesootavatest töödest andsime 19. oktoobril ka Toomkiriku ajalookonverentsil „Meie lipud“, esitledes suure lustiga  Ackermanni nikerdatud lippudega Kristus Kõigevõitja kujusid Eesti erinevates kirikutes.

Samal ajal, kui alustasime kantsli konserveerimistöödega, luges Triin Kröönström Tallinna Linnarhiivis Eberhard Gutslaffi kirja August Hermann Franckele (Reval 10.07.1724 (AFSt/H A 178 : 91)), kus on kantsli ümbertõstmisest kenasti juttu:

“Meenub olukord Rootsi ajal, kui paljud tahtsid Toomkirikus kõike muuta, tahtsid kantsli kusagile teise, mugavama koha peale panna, aga selleni ei jõutud kunagi. Nüüd aga, enne härra Mickwitzi saabum…ist tehti ühe nädalaga kõik ära, et ka lihtsad inimesed ütlesid: nüüd on Toomkirikus kõik ümber pööratud. Selle peab härra Mickwitz ära kannatama, et uus kantsel ka hõbetatud ja kullatud saab, nii nagu ka meie juures Pühavaimu kirikus aasta eest, just enne minu ordinatsiooni tehti, kui üks raehärra kantsli üle hõbetada ja kullata lasi. Andku Jumal nüüd ka sellist kuldset evangeeliumit ja kuldseid jutlusi Jeesuse vaimus sellest kantslist, et inimesed saaksid jumalikult kuldset tõde kuulates välise unustada.”мфо займы на киви кошелек

12.oktoobril oli meil täiesti erakordne võimalus rääkida 150-le Treffneri gümnaasiumi abituriendile Ackermanni uurimisprojektist Järva-Madise kirikus, otse Ackermanni altari juures. Peab tunnistama, et see oli päris suur ja ootamatu väljakutse – oleme ju igapäevaselt harjunud tegelema erialaga tihedalt seotud inimestega, olgu selleks siis kultuuripärandi, restaureerimise, kunstiajaloo eriala tudengid või laiem kunstihuviline publik.

Kirikus oli kokku viis klassi õpilasi (muljetavaldav arv noori inimesi): humanitaaria-, reaalia- ja loodusklassid. Väljasõidu peamiseks sihtpunktiks oli küll Vargamäe, aga et see asub Järva-Madise kirikust mõne-kilomeetrise rabamatka kaugusel, kombineeriti matkamine, Vargamäe külastus ja kirikutuur. Õpilased käisid kirikus kahe grupina (ilmselt polekski 150 inimest korraga väikesesse maakirikusse mahtunud), pooled enne ja pooled pärast väsitavat rabamatka. Igal juhul pidasime kõik külmas kirikus vastu (kirikupinkidel oleks küll rohkem pehmeid patju võinud olla, nagu võib lugeda õpilaste kommentaaridest, millega saab ainult nõustuda) ja Ackermanni nimi sai ilmselt mõnelegi noorele tuttavamaks kui enne. Kellele positiivses, kellele vähem positiivses valguses…

Palusime treffnerlastelt ka tagasisidet Ackermanni-visiidi kohta – äärmiselt huvitav lugemine, kõrva paitab muidugi positiivne hinnang, kuid väga tervendav on lugeda ka konstruktiivset (ja ka vähem konstruktiivset) kriitikat. On, mida õppida!

Et nauditavat lugemist jagada ka laiemalt, siis noorte tagasisidet saab lugeda siit:

loengu tagasiside 12.10.18микрозайм срочно на карту по паспорту

Aleksander Metsamärt (Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse bakalaureusetudeng)

Kui mõni Euroopa kõrgkool pakub tudengitele võimaluseosaleda barokkajastu tippskulptori uurimisprojektis, on tormijooks arvatavasti meeletu, potensiaalselt verine. Teksti autor, kunstiteaduse tudeng, tänab siinkohal Eesti Kunstiakadeemia mõistlikult mõõdukat suurust, mis lubas muinsuskaitsjate ja konservaatorite kõrval ka paaril tulevasel arhitektil, kunstiteadlasel ja tekstiilikunstnikul Christian Ackermanni projektiga ühineda. Kolmapäeval objektile saabudes ootas meid soe kohv, semestri esimesed loengud, tehnikauuringute viimane sõna ja tellingutesse rüütatud altar. Altaril seisid päevakangelased – kaheksa puitskulptuuri.

Simuna kiriku altari uuringutele pühendatud neli päeva möödusid linnutiivul. Kiirematel hetkedel oli kirikus üle 20 kätepaari, ent tööd jagus kõigile: suurejooneline altarisein oma värvikihtide, naelarooste ja ausõna peal püsinud kujudega pakkus küllalt toimetamist. Esimese päeva pühendasime fotogramm-meetria, kolmedimensionaalse skaneerimise, infrapunafotograafia ja umbkaudu nelja kolmetähelise lühendina tuntud töömeetodi tundmaõppimiseks.Kunstitudengitele olid 3D mudeldused ja pikad valemid uus ja huvitav maailm, ent kuna üks Ackermanni kujudest mudeldas end programmis ligi 12 tundi, ei saanud loengutele kulutada enam kui põhitõdede ja võimaluste tutvustamiseks vajalik. Tuli asja kallale asuda.

Teisel päeval asusime tegelema kujude enestega. Konserveerimistudengid pandi paari teiste erialade inimestega, ning koos alustasime kujude esmase puhastamise, ülevaatuse ja kobrutava värvi kinnitamisega. Altariseinalt alla astunutest pakkusid üllatuse kaks inglit ja Kristus, kelle barokkstiil pole omane Ackermannile, ent annab siiski tunnistust äärmiselt osava meistri kätetööst.

Et kirik oli pime, jahe, ja üllatavalt kitsas, koliti kujud pildistamise ja hädatarvilike konserveerimistööde tarbeks õue, kus enamiku praktikast valitses ühtlane pilvisus. Ühest küljest pakkus see mugavat ja sumedat pildistamisvalgust, teisalt tõi endaga korduva hüüatuse: „Ma just tundsin piiska!“, millele järgnes kiirkorras kolimisaktsioon. Simuna kirikaia puude varjus teostas osa üliõpilasi oma esimesed (ja osa oma sajaesimesed) liimisüstimised ja sondaažid. Kogemus lasi kahtlemata suhestuda kunstiteose ja seda loonud kätega sügavamatel viisidel. Eriti nende jumalast hüljatud kätega, kes kandsid originaalvärvi riismetele peale eriliselt paksu ja hästikleepuva krundi.

Õnneks on minevikumeistrite karmid värvitehnikad (20. sajandi viimane värvikiht on praeguseks sama elastne kui keskmine küpsis) vaid vesi skalpellidearmee veskile. Kujud, olles ajahamba jälgedest puhtaks kasitud, jäädvustati kõigis erinevates töövõtetes, mille kohta saab lähemalt ja täpsemalt lugeda eelmises blogipostituses. Erilist tähelepanu väärivad loomulikult ülalnimetatud fotogramm-meetria tehnikad, kuid ka eelviimasel päeval saabunud MTA (Maksu- ja Tolliamet) oma röntgenaparatuuriga. Kaasaskantav röntgen töötas kaheksa kuju kallal täistööpäeva, pakkudes nii elevust (kas skulptuuri sees on midagi?) kui pinget (kes wifi ära kaotas?).

Kuna neli päeva (mille sisse mahuvad ka loengud) ei jäta uuringuteks just lõputult aega, said tudengid kõigis etappides kaasa teha. Kes harjutas peenkäsitööd, avades perfektes astmestikus neli erinevat värvikihti, kes turnis tellingutel, kes hoopis joonistas dokumentatsiooni tarbeks skulptuure. Mitmed meist puutusid Simunas konservaatoritööga esimest korda kokku, ent praktika lõppedes ei värisenud enam ükski käsi, kui oli tarvis mitmesaja aastast skulptuuri süles kanda või skalpelliga kraapida.

Lisaks tööle kunstiteostega oli tudengitel väljakutse ja võimalus tutvustada tehtud tööd ja laiemalt Ackermanni projekti kohaletulnud uudistajaile. Kohalike ja möödasõitjate huvi oli suur: ei juhtu ju iga päev, et vaikses maakirikus askeldavad inimesed skalpellide, vihmavarjude, röntegnaparaadi ja lõputute kohvitassidega. Lisaks tellingute ees toimunud orelikontserdile (skulptuurid said Bachi nautida tavatult madalalt positsioonilt), käis päevas kirikust läbi paarkümmend inimest, kes mitte ainult ei andnud heakskiitu uurimistele vaid ka panustasid omapoolsete teadmistega stiilis: „Kui minu isa veel väga väike poiss oli olla kujud kõik ühte karva olnud.“ Lõppkokkuvõttes aitavadki just sellised killud jõuda lähemale kindlatele dateeringutele. 

Nüüd, kojujõudnuna, tahaks olnust rääkida erutatud häälel, kasutades vaid ülivõrdeid. Kõigil tudengitel avanes võimalus töötada üliägedate skulptuuridega üliägedas projektis üliägedas kirikus. Võib-olla on see esimese korra värk, ent sellegipolest: kui välja arvata sõbra joonistuse järjehoidjana kasutamine, on raske olla kunstile lähemal, kui tellingutel kõõludes ja teoselt õrnat pintsliga tolmu pühkides. Mida veel suve viimaselt nзайм онлайн одобрение на картуädalavahetuselt soovida!

29.augustist 1. septembrini toimus EKA ülemajaline valikkursus „Chr. Ackermanni projekt. Kultuuripärandi uurimine ja dokumenteerimine Simuna kiriku näitel“. Kursusel osales lisaks konserveerimisosakonna tudengitele kunstiteaduse, arhitektuuri ja tekstiili osakonna noori, nii bakalaureuse- , magistri- kui doktoriõppest.

Kursusel õpiti Ackermanni töökojas valminud altariseina põhjal koostama kultuuripärandi 2D ja 3D-dokumentatsiooni ning kogutud andmeid erinevatel viisidel visualiseerima. Täpsemalt – pärast Andres Uueni peetud teoreetilisi loenguid fotogramm-meetria, 3D skanneerimise, RTI (Reflactance Transformation Imaging), panoraamfotograafia, ultraviolett ja infrapuna fotograafia; röntgenfotograafia (XR) võimalustest, said tudengid ka ise kätt proovida erinevate dokumenteerimismeetoditega. Samuti osalesid tudengid altariseina ja selle figuuride mõõdistamises, konstruktsioonide kaardistamises, värviuuringutes, polükroomia instrumentaalanalüüsi jaoks vajalike värviproovide võtmises, XRF-i ja röntgen uuringutel. Mõistagi kuulus kursuse juurde põhjalik ülevaade Christian Ackermanni loomingust ja selle nelja-aastasest uurimisprojektist.

Kursuse, mille läbiviimisel osales kogu Ackermanni uurimisgrupi „raskekahurvägi“– Hilkka Hiiop, Anneli Randla (mõlemad EKA), Isabel-Aaso-Zahradnikova (EKA, EKM), Tiina-Mall Kreem (EKM), Signe Vahur (TÜ), Riin Rebane (Keskkonnauuringute Keskus, TÜ), Peeter Säre, Priit Laatre (MTA) ja Kateriin Ambrozevits (MTA/EKA).

Simuna kiriku põnevad päevad 2: üldpilt ja väikesed avastused

Ackermanni töökojas 1684. aastal valminud Simuna altarisein on üks varasemaid meistri säilinud töödest (samast aastast pärineb Ackermannile omistatud Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud, kolm aastat varasem on Tallinnas Raekoja plats 18 asuva maja siseportaal, kaks aastat hilisem on toomkiriku kantsli korpus). Niivõrd suurt tähelepanu ja kompaktset uurimist kui EKA ülemajalisel kursusel, pole 334-aastane altarisein iial leidnud. Tänu tudengite kaasamisele oli uurimisgrupp tavapärasest suurem (kokku käis kirikust läbi üle 20 uurija) ning tööd jätkus: erinevat tehnikat ja erinevaid meetodeid kasutades tuli nelja päeva jooksul uurida altariseina kahte korrust ja kaheksat skulptuuri (võrdluseks – Tallinna toomkiriku retaablil on 9 kuju ja nende uuringud kestsid nädalaid): Peetruse ja Pauluse, Usu, Lootuse ja Armastuse, ning Kristus Kõigevõitja ja kahe ingli kuju.

Kuigi labaoriuuringud Simunas võetud värvi- ja puiduproovide põhjal veel jätkuvad, võib juba täna öelda: altariseina kolm karniisifiguuri – kaks inglit ja Kristus Võitmatu kuju on pärit nn Teise meistri töökojast. Niivõrd erineb nende nikerdustiil ja ülesehitus Ackermanni töökojas valmistatud kujudest. Võimalik, et inglite ja Kristuse kuju pärinevad mõnest lähikonna kirikust (ehk nt Haljast või Kadrinast, kust 19. sajandil vana altarisein neogooti stiilis uue retaabli vastu välja vahetati). Või teine variant – Ackermann sai kujud kusagilt/kelleltki ning pidi need altariseina juures ära kasutama (figuuride arvust sõltus retaabli lõpphind). Viimast versiooni ei toeta asjaolu, et altari korpuse ehitusliku struktuuriga need ei sobitu ja skulptuuride paigutus altarile on juhuslikku laadi.

Ackermanni-aegsed altarimaalid „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Ristilöömine“ võeti altariseinalt maha 30. mail 1836. aastal, kui Simunasse jõudis „ilus kullatud raamiga uus altarimaal, portree- ja ajaloomaalijalt Carl Waltherilt Tallinnas. […] Selle tellis ja annetas kirikule meeskohtu sekretär dr Carl Julius Paucker. Uus pilt pandi kohe samal päeval üles …“, nagu võib lugeda kiriku kroonikast (vt Simuna kroonika 1619 – 1919. Toim Janis Tobreluts. 2013, lk 119 -120). Paraku pole Waltheri maal, nagu ka Ackermanni-aegsed altaripildid säilinud (EKM-is on säilinud esimese visand): juba 1877. aastal vahetati Waltheri määndunud maal välja Peterburi luterliku Peetri kiriku altarimaali koopiaga, mille maalis sealse Kunstide Akadeemia õpilane Jakov Hapalov ja mille kinkis Simuna kirikule dr Carl Julius Paucker.

Niisiis jõudiski Ackermanni altarisein Simuna tänasesse, 1880. aastate keskpaigal laiendatud kiriku uude kooriruumi (19. sajandil kaks korda) muudetud kujul. Millist värvi altarisein tookord oli, ei ole veel päris selge. Kiriku kroonika annab värvikihtide dateerimiseks mitmeid viiteid, nt „1857. aastal lasi härra kindraladjutant von Lücke meie armsas kirikus kõik pingid saarepuu värvi värvida, samuti kantsli, altari ja orelivääri. Altar ja kantsel said ühtlasi ka kullatud ääreliistu …” (Simuna kroonika, lk 139). Uuringute raames ei suudetud küll täpselt aru saada, millist ülevärvimist dokument silmas peab, küll aga suudeti tuvastada vähemalt neli originaalmaalingut katvat monokroomset värvikihti. Kahjuks on Simuna altari puhul algne, Ackermanni aegne värv säilinud vaid üksikute imepisikeste fragmentidena – ilmselt kraabiti see enne esimest ülevärvimist lihtsalt suures osas maha. Kindel on see, et altarisein oli monokroomse kattega veel 1940. aastate algul, kui Eesti puunikerduskunsti grand old man Sten Karling Ackermanni loomingut oma monograafias tutvustas (Holzschnitzerei und Tischlerkunst …., 1943) – uuringutega tuvastasime, et Karlingu raamatus publitseeritud musvalgel pildil näha olevad tumedad skulptuurid ja ornamendid olid toona veel kaetud pronksvärviga, altari korpus ilmselt aga sinakashalli tooniga. Millalgi 1940.-50.aastatel muutus altar aga taas värviliseks. Sellest tulenevalt tõstatus Simunas küsimus: millal ja kes kattis barokse altariseina uuesti polükroomiaga? Uus, üsnagi professionaalselt teostatud ülemaalimine toimus tõenäoliselt vahetult pärast II maailmasõda, mil kirikut uuesti korrastati. Loodetavasti uurimisgrupp leiab maalija-restauraatori jäljed ning saab seeläbi täpsustada veelgi Ackermanni Simuna, aga ka teiste kirikute altariseinte enam kui 300 aastast lugu.

Kokkuvõtlikult võime uuringute tulemusena öelda, et Simuna altar on üldjoontes säilitanud oma algse barokse vormi. Suuremad muudatused on toimunud altari keskosas, kuhu on algsete altarimaalide asemele paigutatud 19.sajandi lõuendmaal, ning retaabli ülemisel karniisil, kus Ackermanni aegsed skulptuurid on millalgi välja vahetanud teise meistri looming. Lisaks on altarit vähemalt neljal korral üle värvitud.

Nii nagu peaaegu kõikide, nii esineb ka Ackermanni Simuna töö juures väikesi toredaid „anomaaliaid“, näiteks Pauluse parema, raamatut hoidva käe kahekordsed sõrmeotsad. Seda seletab tegelikult tõsiasi, et 1831. aastal, kui kiriku torn süttis välgulöögist põlema ja puhkes paanika, püüti apostel Pauluse, nagu ka Peetruse kuju, hävingust päästa ning see rebiti altariseinalt alla (Nagu hiljem selgus asjata, sest kiriku ruum ei süttinud ning kahjustada sai ainult see osa kirikuvarast, mis kiirustades tule hirmus välja kanti): Pauluse sõrmed murdusid ning hiljem, et raamat kuju käest maha ei kukuks, nikerdati köndistunud sõrmedele uued otsad (ilma et raamatu kaanele jäänud sõrmeotsi oleks maha lõigatud ehk kaant silutud).

Tähelepanuvääriv on ka Pauluse kuju sees olev tühik ehk õõnsus. Keskaegsetele skulptuurimeistritele nii omast kujudeks voolitud puupakkude seest õõnestamist (nende parema säilimise eesmärgil), seni uuritud Ackermanni tööde puhul täheldatud polnud. Simuna Pauluse kuju sisse on õõnsus tekkinud ilmselt seetõttu, et ühel kokku liimitud puiduplokil (liimpuidu kasutamine, nagu korduvalt tõstatud, oli Ackermanni puhul tavaline) on olnud servas väljamurdunud oksakoht.

Simuna retaabli juures üsna kirglikke vaidlusi, a la ilus-kole, põhjustas Armastuse figuuri juurde kuuluv suure peaga lapse kuju.

Lõpetuseks tahaks tänada Simuna koguduse õpetajat, Enn Salvestet, kultuuriajakirjanikke ning kõiki teisi inimesi, kes Ackermanni tiimi lahkelt vastu võtsid ja meistri loomingu vastu huvi tundsid. Rahvarohkeim ekskursioon toimus 30. augusti õhtul, pärast rahvusvahelise Gustav Normanni orelifestivali lõppkontserti.

Vt rohkem pilte: https://muinas.artun.ee/fotod/sundmused_uritused/event_id-184лучший банк для рефинансирования