Interdistsiplinaarse teadusprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ väliuuringud algasid 2016. aasta sügisel Tallinna toomkiriku altariseina – Ackermanni töökoja tippteose ja Eesti imposantseima barokk-retaabli – juures ning lõppesid 5.–7. juulini 2019 toimunud töödega Vigala kiriku altariseina ja kantsliлучшие предложения по ипотеке от банков – Ackermanni loomingu ja Eesti muinsuskaitse lähiajaloo kõige problemaatilisemate objektidega.
Valdavalt pärineb altari ja kantsli praegu näha olev värvilahendus 2005. aastast – korpused, ornamendid, putod said toona uue värvkatte, 1888. aastast pärinev polükroomia säilis vaid figuuridel.
Tagantjärele on rõõm tõdeda, et üsna ootamatult ja peaaegu mitte millestki (sh olematu eelarvega) sündinud ning sõna otseses mõttes heleda entusiasmileegiga põlenud projekti uurimisplaan sai tehtud hämmastavalt adekvaatne: seda järgides ja uurimismeeskonnaga objektilt objektile liikudes (vt varasemaid blogipostitusi), muutus Ackermanni-aegne loomepraktika uurijatele aina selgemaks ning aastatega kogunenud teadmiste ja kogemuste põhjal oli Vigala kiriku altariseina ja kantsli paigutamine Ackermanni loomingu konteksti võrdlemisi kerge. Mitte, et me teaksime, mis aastal täpselt kohalike aadlike annetatud epitaafaltar ja epitaafkantsel valmisid või kes tegi nende objektide höövlitöö ning kes Tallinna maalijatest abistas Ackermanni altariseina piltide tegemisel ning retaabli ja kantsli värvimisel. Me ei tea seda ja ei saa seda kirjalike allkate puudumise tõttu ilmselt kunagi täpselt teada, aga …
Aga me teame nüüd, et Vigala altarisein sarnaneb pisidetailideni 1684. aastal valminud Simuna kiriku altariseinaga ning võime oletada:
esiteks – Vigala altarisein valmis vahetult pärast Simuna oma ehk umbes aastatel 1685–1686;
Sarnasus Simuna altariseinaga on näha nii altari terviku kui figuuride puhul.
teiseks – nii nagu Simuna, nii võis ka Vigala tellimusel Ackermannile abiks olla tisler Herman Berents, kellega Ackermann 1684. aastal oli teinud koos Tallinna Püha vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ning kellega ta veel 1694.–1696. aastal koos toomkiriku altariseina tegi;
kolmandaks – Vigala kiriku altariseina kaks maali, millest alumine kujutab Püha õhtusöömaaega (1888. aastal uue maali vastu välja vahetatud, tõstetud kooriruumi seinale) ja ülemine Kristuse ristilöömist Kolgata mäel, on teinud meister H. S. Selle signatuuri taga võib olla Tallinna maalija Heinrich Starkloff, kes nagu Ackermanngi Toompeal vabameistrina tegutses. Suure tõenäosusega toimus meister H. S. töökojas ka altariseina ja kantslikorpuse ning kõigi nende juurde kuuluvate figuuride ja ornamentide maalimine.
On veel paar „selgusepunkti“, mida uurijatena kohe Ackermanni-sõpradega tahaks jagada ehk siis eelnevale lisada:
neljandaks –Vigala kiriku kantsli korpus on valminud altariseinaga ühel ajal ning kõlaräästas kümmekond aastat hiljem. Sellest annab tunnistust kolme sisustusosa – retaabli, kantsli korpuse ja kantsli kõlaräästa – ornamendi- ja nikerdusstiili analüüs: kahele esimesele on iseloomulik pahkmik- ja lillornament, viimasele ainult akantus; kahe esimesel on nikerduste lõikejoon veel pehme ja justkui voolav, viimasel eelnevatega võrreldes oluliselt konkreetsem ja teravam;
viiendaks – ja see on tõesti suurepärane näide selle kohta, kuidas barokiaegne töökoda toimis, kuidas meister oma abilisi-selle õpetas, kuidas nende oskusi-tööd kasutas: kui võrrelda altariseina Peetruse ja Pauluse kujusid samade figuuridega kantsli korpusel, siis tekib päris selge ettekujutus päeva(de)st, mil Ackermann ühe oma selliga kõrvuti töötas, ise „Suure Peetri“ ja sell „Väikse Peetri“ nikerdas ning meister suure Pauluse ja sell väikse Pauluse nikerdas.
Väikesed ja suured Paulid ja Peetrid – suured (altarifiguurid) nikerdas ilmselgelt meister ise, väikeste (kantslifiguuride) puhul on korratud kuni pisidetailideni meistri tööd, kuid pisut kohmakamalt – ilmselt nikerdas need keegi sellidest.
Ja kuuendaks – õnnelik leid – kantsli korpuse seinapoolselt keerdsambalt leitud originaalpolükroomia oma täies ilus: barokiaegne lehtkullatis, lüsterpunane ja –roheline, mis sai säilida ainult tänu sellele, et kantsel tõsteti millalgi pärast Ackermanni kirikuruumis ümber ning ülevärvijate pintslid ei ulatunud seda katma.
Õnnelik leid Vigalast – originaalses värvisäras keerdkolonett. Nüüd on meil kaks detaili, kus näeme Ackermanni-aegset maalingut, mida pole iial kinni kaetud: Vigala sammas ja Karuse puto.
Samal ajal kui uurimisrühm – kunstiajaloolased, konservaatorid, keemikud, pildindustehnoloogid, Maksu- ja tolliameti meeskond ning Eesti Kunstiakadeemia erinevate erialade bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tudengid ja mõned vabatahtlikud – töötasid Vigala kirikus, saabus Tallinnast teateid uute ja Ackermanni biograafiat täiendavate arhiivileidude kohta. Tänu Triin Kröönströmile Tallinna Linnarhiivist sai kõigile kuulutada: Ackermann jäi aastaid kestnud tülis Tallinna tislerite ja puunikerdajate ameti meistritega võitjaks ka juriidilises mõttes – ta ei põgenenud tsunftimeistrite vaenu eest all-linnast Toompeale elama-tööle, vaid läks sinna kui Tallinna kõrgeima võimu, rae tunnustatud vabameister. Vastav raeprotokolli sissekanne on iseenesest väike ja tagasihoidlik, kuid muudab suuresti meie pilti Tallinnas 17. sajandi lõpus toimunud võimuvõitlusest traditsiooniliste käsitöömeistrite ja loominguliste vabaduste eest seisvate kunstnike vahel.
Vigala meeskond oli kogu projekti kõige vägevam – ikkagi viimased Ackermanni-uuringud – kokku osales uuringutes üle 20 inimese (kellest viimasele tellingupildile jõudis vaid osa). Putod tõime kantslilt alla väärikalt – Ackermanni röntgenkotis!
Uuringutes osalesid tudengid Marge Laast, Tarmo Hook, Maria Hansar, Käthi Niman, Nele Ambos, Liisa Rita Viitung, Hannes Vinnal, Taavi Tiidor, Jüri-Martin Lepp, Kerly Ritval, Eve Ermann, Andrus Laansalu; uurijad Andres Uueni, Tiina-Mall Kreem, Anneli Randla, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso-Zahradnikova, Peeter Säre, Priit Laatre, Aleksander Miksjuk, Signe Vahur, Riin Rebane.
Mis Ackermanni uurimisprojekti töökultuuri iseloomustab, ja on alati iseloomustanud, siis on see oskus tööd pühitseda. Sellest kolmepäevasest ja kahe ööbimisega ekspeditsioonist jääb meelde pop-up seminar üliõpilastele, mis kasvas sujuvalt üle ühislaulmiseks lõõtsa- ja kitarrihelide saatel ning sai koondnime AckerFest – maailma esimene AckerFest lahkes Kõlli talus. Varavalgeni kestnud pidu, ja seda tuleb eraldi rõhutada, ei pärssinud põrmugi järgnevat tööpäeva ega kaht avalikku ekskursiooni Vigala koguduse inimestele ja nende sõpradele. Nii nagu ikka õppisid ka seekord ekskursiooni tegijad ise midagi huvilistelt ekskursantidelt, said näiteks teada, kes on 1930. aastate algul, kui kirikus toimus põranda vahetus, kantsli figuuride käsi parandanud. Sellist infot ei saa pealinna kabinetis istudes, selleks tuleb sealt välja tulla-minna ning mitte üksnes huvipakkuvaid objekte uurida, vaid suhelda ka kohalike inimestega. Siinkohal tervitused neile kõigile ning suur tänu ka EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgile võimaluse eest meil oma tööd teha, originaalpolükroomiaga keerdkolonett Tallinna konserveerimisse viia (4. juulil kirikut külastanud Muinsuskaitseameti ekspertide loal) ning valmisoleku eest osa kantsli ja retaabli kujusid 2020. aasta sügisel Niguliste muuseumi näitusel „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ eksponeerida.
AckerFestil oli tõelisele festivalile kohaselt nii tõsine pool konverentsi näol, pidulik pool ilutulestikuna, kui pidune pool – kontsert varavalgeni.
Keerdsambaid toetavad eba-ackermannlikud putopead; puto põsel on näha varasem, märksa roosam nahatoon.
Uurijad skulptuuridega kirikus sees ja kiriku ees.
Uurimiseks toodi p
Näiteid kantsli korpuse marmoreeringutest.
Kui 1899.aasta fotol nähtavad ornamendid “ümber pöörata” tundub, et 1901.aasta renoveerija on kasutanud ümberehitatud kantsli trepirinnatises ära nii vanad ornamendid kui profiilliistud.
Vanal fotol on näha ka tänaseks kadunud trepiportaali, millel on Juuru kantslile väga sarnane putopea.
Seekord tegi Maksu- ja Tolliameti koolitusspetsialist Priit Laatre lisaks röntgenfotodele ka akordionikontserdi.