Tegime Tallinna TV Kultuurimeetri saate põhjal filmiklipi, mis tutvustab Ackermanni projekti:

https://www.youtube.com/watch?v=NVk2kCYE-9Y&feature=youtu.be

Karuse kantsli trepirinnatise alumises nurgas on ülevärvimise ajal jäänud üks putopea hilisema pingi taha ning säilitanud oma algse värvigamma. See on ainus teadaolev originaalvärvides Ackermanni skulptuur, mis annab vähemalt mingi ettekujutuse kiriku sisustuselementide kunagisest baroksest värvierksusest.

Siit saab vaadata puto fotogramm-meetrilist mudelit. Puto on pisut konstruktsiooni varjus, kuid erinevaid objektiive kasutades õnnestus koguda piisavalt andmeid. Selle 3D mudeli tegemiseks oli vaja 63 fotot.
3D mudel on optimeeritud online vaatamiseks.

19.-22.juunil olime kogu uurimisrühmaga Karuse kirikus, kus lisaks kantslile ja altarifiguuridele võtsime vaatluse alla ka Lihula kirikust kohale toodud kantsliskulptuurid.

Nii Karuse 18. sajandi lõpul ehitatud varaklassitsistlikul altaril kui Lihula 19. sajandi II poolel loodud neogooti stiilis kantslil on barokk skulptuurid sekundaarsed – pärit Ackermanni valmistatud kantslitelt. Taaskasutus on ka varem moes olnud!

Karuse kantsel, kui välja arvata sellelt kolm altarile „rännanud“  figuuri – evangelisti, ingli ja Kristus Kõigevõitja kuju – on erinevalt Ackermanni Lihula kantslist suures mahus säilitanud oma algse kuju. Kantslit on küll Karuse kirikus hiljem ümber tõstetud ja trepirinnatis korpusega kokku pressitud, kuid originaalmahud ja -kujundus on siiski hõlmatav.

Uurimistöö üheks olulisemaks tulemuseks oligi kolme altariskulptuuri – Kristus Kõigevõitja, ingli ja evangelisti kuju algse asukoha määramine: Kristuse figuur on originaalis krooninud  kõlaräästast, paiknenud selle tipus; piigi ehk Kristuse kannatusatribuudiga (millega Rooma sõdurid ristilöödud Kristust torkasid)  ingel on paiknenud koos teiste sarnastega kõlaräästa nurgal; oma atribuudi ja originaal pea kaotanud evangelisti kuju aga on asetsenud kantsli korpusel ülejäänud kolme evangelisti ning maakera hoidva ja kogudust õnnistava Kristuse (Salvator Mundi) kõrval.

Kas Karuse altaril olev Kristuse figuur ei võinud algselt paikneda hoopis kantsli kõlaräästa tipus?, küsivad Ackermanni uurijad.

Pildil paigaldame skulptuuri eksperimedi korras tema oletatavale asukohale, kuhu see ideaalselt istub. Maksu- ja Tolliametile on seatud sisse röntgenkabinet kiriku kõrval asuvasse kabelisse, kus Priit Laatre tegeleb Kristuse läbi vaatamisega.

Äärmiselt huvitav oli kõrvutada Ackermanni erinevatesse loomeperioodidesse kuuluvaid skulptuure – kõrvuti vaadates on väga hästi tajutav autori käekirjamuutus, järjest virtuoossemaks kujunev tehnika ning detailipeenus.

Nagu ikka, on ka kõik need skulptuurid hiljem üle värvitud. Erinevalt Tallinna toomi ja Martna altaritest pole ei Karuse kantslil ega Lihula kantsli figuuridel originaalvärvist palju säilinud. Seda rõõmustavam on Karuse kantsli juurest leitud võluv detail: ülevärvimise ajal on üks kantsli trepirinnatise soklitsooni putopeake jäänud (hiljem kantsli külge ehitatud) pingi taha ning seetõttu säilitanud oma algse rõõmsa-barokse värvigamma. Praeguste teadmiste valguses on see ainus originaalvärvides Ackermanni skulptuur, mis annab vähemalt mingi ettekujutuse kiriku sisustuselementide kunagisest baroksest värvierksusest.

Vt ka lisaks AK lõiku (25.06.2017): http://kultuur.err.ee/604052/christian-ackermanni-loomingut-uuriv-projekt-joudis-karusele

Toomkiriku altari konserveerimistööde käigus avati Evangelist Johannese näos 19.sajandi keskpaigast pärineva halli värvi alt originaalne Ackermanni aegne 17.sajandi polükroomia!

Polükroomia on säilinud hämmastavalt hästi, ehkki halli kattevärvi alt tuli välja ka kahjustusi. Varasemad värvikaod olid millalgi enne altari terviklikku üle värvimist toneeritud ning tumenenud retuššid katsid osaliselt ka originaalvärvi. Ülemaalingud eemaldati ning toneeriti nii, et nägu moodustab ühtse terviku.

Säilinud on silmaiiris, kulmujoon, huuled ning isegi tume triip, mis vormib huulejoont. Tuleb välja, et tõsise ja morni ilmega Johannes oli algselt kelmikalt rõõmus tegelane!

Ackermanni konserveerimistiim: Johanna Lamp, Varje Õunapuu, Hilkka Hiiop, Kristina Aas, Eva Tammekivi

15. mail algasid Toomkiriku altari konserveerimistööd. Selleks otstarbeks sai telling lausa juurdeehituse, kuhu seati sisse restaureerimistöökoda.

Restaureerimistööde raames tegeletakse peamiselt altari lahtise värvikihi kinnitamisega ning pinna puhastamisega aastakümnete mustusest. Tööde koosseisu kuulub muuhulgas ka Evangelist Johannese näo osaline avamine – poolelt näolt eemaldatakse 19.sajandi hall värvikiht, mille alt avaneb Ackermanni aegne originaalne polükroomia. Värv on hämmastavalt hästi säilinud, päevavalgele on tulnud isegi pisemad peendetailid (silm, kulm, huuled jmt).

Konservaatorite tiimi kuuluvad Johanna Lamp, Varje Õunapuu ja Kristina Aas. Töid juhatab Hilkka Hiiop

Töid finantseerib Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond ja Toomkogudus

19.-20. mail viis Ackermanni töögrupp läbi uuringud Martna kirikus. Tallinnast esimesena Martnasse minna otsustasime eeskätt seetõttu, et sealse kiriku altarisein on ehedal kujul säilinud – võrreldes paljude teiste Ackermanni töödega. See tähendab, et 19. sajandil toimunud renoveerimis(t)e käigus ei ole altariseina ümber ehitatud, vaid ainult üle värvitud ning uue altarimaaliga „täiendatud“. Uus keskmaal „Kristus Ketsemani aias“ on aga juba mitme aasta eest altariseina põhikorruselt maha võetud ja laudisele maalitud originaal „Püha õhtusöömaaeg“ taas kenasti nähtav. Sama kehtib altariseina predellas (soklikorrusel) oleva tekstitahvli kohta, mis on omasuguste seas üks Eesti kaunimaid.

Tänu 19. ja 20. mail teostatud värviuuringutele (pisikesed sondaažid, XRF-uuringud) võib uurimisgrupp nüüd aga raporteerida, et praegu rohekais-punakais-pruunides toonides tagasihoidlik Martna altarisein oli originaalis toretsevalt värviline ja särav. Altariseinal on algselt olnud halli marmoreeringu ning kuld- ja hõbeliistudega kaunistatud korpus; kuldsete korintose kapiteelide ja baasidega ning punase marmoreeringuga sambad, vahelduvalt kulla ja hõbedaga kaetud akantuselehed smalt-sinisel taustal; altari figuuridel – Moosesel ja Ristija Johannesel, Usul ja Lootusel, inglitel ja Kristus Kõigevõitjal – olid originaalis roosad näod ja kehad, sinised silmad, punased huuled ja tumedad juuksed, kulla ja/või hõbe ning edevate lüsterdetailidega kaetud rõivad ja (osaliselt kindlasti) atribuudid.

Lisaks õnnestus leida Kristus Kõigevõitja kuju kehalt punase värviga maalitud stigma – mis on seda tähelepanuväärsem, et Martna altariseina originaal polükroomia on (hilisema värvi all) säilinud väga halvasti võrreldes Tallinna toomkiriku omaga ning ühtegi stigma toomkiriku Kristus Kõigevõitjalt siiani pole leitud. Sama kehtib Martna altariseinalt avastatud rohelise lüstervärvi fragmentide kohta – toomkiriku altarilt, kus roheline lüster kirjalike arhiividokumentide kohaselt pidi olemas olema, seda samuti veel leitud ei ole.    

Lisaks värviuuringutele viidi läbi Martna retaabli figuuride röntgenanalüüs. Väikesemate figuuride seest röntgenpildil (Tallinna toomkiriku kujude puhul avastatud) sepanaelu ei leitud ning korraks tekkis uurijates juba küsimus: kas tõesti ja kui, siis miks Ackermann loobus Martna figuuride nikerdamiseks puuplokke kokku liimides materjali tugevdavate naelte kasutamisest? Õnneks sai see kahtlus peatselt hajutatud – ka Martna Moosese ja Ristija Johannese kuju sees on puidust korkidega kaetud metall-tugevdused.

Kogu altarisein, kuni kõige pisemate detailideni välja sai üles pildistatud ja –joonistatud ning kõikidest figuuridest tehtud 3D-mudelid, mida iga huviline saab vaadata peatselt avataval Christian Ackermanni uurimisprojekti kodulehel.

Mainimist väärib ehk seegi, et  Martna 317-aastane altarisein sai ühes oma toredate kujudega õrna konservaatori-käega puhastatud. Tänu uurimisgrupi koguduse poolsele, eriti õpetaja Küllike Valgu ja vabatahtliku kirikuteenri Aime Kasepalu soojale vastuvõtule ja eel- ehk meediatööle, õnnestus Ackermanni-uurijatel ka tutvustada meistrit ja tema tööd kõigile Martna lastele, samuti teistele kirikusse tulnud külalistele, sh Eesti giidide õppegrupile.      

Olgu veel ära mainitud ka kõigi uurimisgrupi liikmete nimed ja ülesanded – konservaator Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia, värviuuringud); skulptuuri konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova (Eesti Kunstiakadeemia/Eesti Kunstimuuseum, skulptuuritehnoloogia); kunstiajaloolane Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia, värvi- ja konstruktsiooniuuringud, vana altarilaua kohandamine barokk-retaablile); kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum, Ackermanni elulugu ja looming, selle kontekst); kunstiajaloolane Juhan Kilumets (OÜ Rändmeister, altariseina konstruktsioonid) keemik Riin Rebane (Keskkonna Uuringute Keskus, XRF-uuringud); peainspektor Priit Laatre (Maksu- ja tolliamet, röntgenuuringud); pildindustehnologia spetsialist Andres Uueni (eesti Kunstiakadeemia, 3D-mudelid); fotograaf Peeter Säre ja veebidisainer Marti Laurimaa (OÜ Vatson, veebiarendus);  restauraator Viktor Erm (OÜ Rändmeister, tellingud)

Lõpuks võiks jääda uurimisgrupi ööbimiskohas, Ridala pastoraadis  meenutatud Eesti kunstiajaloo korüfee, Villem Raami, mõte,  et kirikusse tuleb alati minna kaasas küsimused, millele vastust otsida. Järgmisena lähevad Ackermanni-uurijad oma küsimustega Karuse ja Lihula kirikusse juba 19. juunil ning, nagu ikka, oodates ka sinna kõiki huvilisi.