1866. aastal valmis Järva-Jaanist pärit Eduard von Gebhardtil Düsseldorfis Tallinna toomkirikule tellitud altarimaal „Kristus ristil“. Maali Eestisse jõudmine oli sündmus: enne maali altariseinale paigutamist eksponeeriti seda Eestimaa Provintsiaalmuuseumis, ning nagu toomkiriku kroonikas on öeldud, põhjustas pilt rõõmu paljudele külastajatele, kes ikka tagasi tulnud, et selle vahendatud hardust kogeda, samal ajal kui teised maali realismi kritiseerisid. Maal „Kristus ristil“ mõjus sensatsioonina, sest midagi niisugust polnud Eesti kirikuis varem nähtud: uudne oli selle psühhologism ja piiblisündmuse asetamine kunstniku kaasaega. Kristuse ristipuu Kolgata mäel on madal ning Kristus ristil vaid mõnekümne sentimeetri jagu oma lähedastest kõrgemal, nii et risti jalamil põlvitav Maarja Magdaleena saab oma pale tihedalt Kristuse sääre vastu suruda. Kristus ei piinle ristil ega pööra pilku taevase isa, vaid hoopis risti all oleva ema poole. Rahulikult jätab Kristus oma emaga hüvasti, jättes ta Johannese hoolde. Neitsi Maarjat on kujutatud kolmekümne kolme aastase Lunastaja emale sobivalt ja enneolematul viisil mitte üksnes vanema, vaid ka targa ning vaimselt ja füüsiliselt tugeva naisena. Ta ei lange risti all minestusse, vaid vestleb pojaga, kelle maise surma kõrgemat tähendust ta mõistab.