Viimased maakirikute kujud Nigulistes: Vigala, Türi, Simuna, Järva-Madise
Mia-Maria Rohumaa, Ackermanni tiimi liikme ja Niguliste hardusprogrammide kuraatori emotsioon ja kommentaar:
VAATEID ACKERMANNI TIIMI KOGUMISRETKELE AUTO TAGUMISELT ISTMELT, RISTIJA JOHANNES KÕRVALT
Mida võtta kaasa kogumisretkele? Telefon, arvuti, nuga. Kaks jopet – kes teab. Maakirikud on rõsked ja oktoobri lõpp on krõbe. Veepudel. Kohvi saab bensiinijaamast.
Tanklakülastajad imestavad – kes on need kuldseks tembeldatud pluusidega tegelased ja miks nad kell 10 hommikul kirglikult ja läbisegi räägivad inglitest ja tellingute transpordist. Kui nad vaid teaks, et õhtul sõidab see seltskond linna tagasi puidust inglite ja bussitäie barokkskulptuuridega!
Esimene peatus on Vigala kirik.
Vigalast saame mõned voorused, paar Peetrust ja Paulust, Kristus Võitmatu ja ansamblitäie putosid. On näha, et Ackermanni-tiim on harjunud koos tegutsema. Vähem kui tunni ajaga laotakse tellingud, tuuakse altariseinalt ja kantsilist alla skulptuurid, võetakse tellingud taas maha ja kantakse bussi. Samal ajal pakitakse skulptuure mullikilesse nagu suleteki sisse – sõrmed külmetavad ja hea meelega poeks ise sellisesse pilvekesse. Selle asemel lööme autole hääled sisse ja võtame suuna Türile, kevadpealinna.
Türi kirikust tulevad meiega Ristija Johannes ja Mooses, kuid oh häda! Johannes (see sama, kellel on kolm küünarnukki), ei taha kuidagi autosse mahtuda. Ent viis pead on ikka viis pead ja üheskoos saadakse apostel turvaliselt Hilkka auto tahaistmele.
Selle retke alapealkiri võiks olla “Reis ümber maailma”: Türilt Simunasse sõites hakkab tunduma, et on võetud nõuks vabariigile ringi peale teha. Autos veedetud tunnid ei lähe aga raisku, vastupidi. Kui Hilkka on roolis, istub Tiina-Mall ta kõrval telefoni, arvuti ja kahe märkmikuga. Maantee-kontor missugune!
Mina kohtusin Christian Ackermanniga esimest korda paar aastat tagasi suvesoojas Simunas. Nüüd on Ackermanni skulptuurid ka mulle igapäevaseks nähtuseks saanud, aga taaskohtumine Simuna kaunitaridega (eriti armastust saatva lapsukesega…) oli rõõmustav.
Taavi abiga astusid altariseinalt alla Usk, Lootus ja Armastus, kusjuures suurim neist kolmest on teadagi… Mullikilesse mähitud figuurie bussi juurde kandes tõdesime, et siin läheb kitsaks.
Enne autosse istumist kuulsin, kuidas Hilkka ütles telefoni: “…meie eesmärk on ju siiski Kristus maha võtta.” Jajah, eesmärgid olgu ikka suurejoonelised.
Järva–Madise kiriku ees seistes tundus, nagu oleksime maastikumaalis. Õhtuvalgus, roosatriibuline taevas ja käratsevad rändlinnud lõid sobiva tausta meie lõbusale külmetavale seltskonnale. Hiljem selgus, muide, et sooja oli täpselt üks kraad. Pakkisime päeva viimaste inglite tiibu erilise helluse ja hoolega ning asusime koduteele. Vahepeal oli pimedaks läinud ja põnev oli mõelda, et tunni pärast on Nigulistes koos seninägematu hulk Ackermanne!
Epiloog: täna hommikul pakkisime Merikesega eilse saagi lahti, nüüd on Niguliste kooriruumis rivis 40 Ackermanni skulptuuri. Vaatepilt on muljetavaldav. Küllap oleks Ackermannil endalgi huvitav oma elutööd nõnda ritta seatuna vaadata.