Pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all

Christian Ackermanni loomingu uurimisel kerkis küsimus ka puiduliikidest. Milleks on vaja teada puiduliiki, millest skulptuurid või nikerdised on valmistatud? Eks kunstnikud on kasutanud erinevaid puite taieste loomiseks, kuigi eri ajalooetappidel on olnud üks või teine puuliik eelistatud. Puidud on erinevate töötlemisomadustega ja samuti erineva hinnaga. Kindlasti on skulptori kasutatavate puitude valikul mänginud rolli ka isiklikud eelistused. Vahel on skulptori loomingut hiljem parandatud või täiendatud, kuid parandaja on kasutanud teist puitu. Nii võib puuliik aidata avastada kunstiteoste hilisemaid täiendusi. Vahel on puitskulptuuride puuliikidega tekkinud lausa segadusi.

Kunstnikud on sageli keerulise, et mitte öelda raske iseloomuga. Olid Ackermannilgi omad riukad, mispärast teda ülbeks on peetud. Kunstnik võib kiidelda, et teeb taiese ühest puust, kirja paneb, et teisest ja tegelikult teeb hoopis kolmandast! Puuliigi valik võib anda infot skulptuuri päritolupiirkonnast, puidukaubandusest, meistri majanduslikust seisust ja oskustest. Mõnda puitu kasutati kohalikust metsast, mõnda laevatati kaugelt mere tagant. Mõnikord laevatati juba valmis skulptuure. Kallist puitu sai skulptuuriks kasutada helde tellija soovil. Tagasihoidlikumasse kohta kõlbas ka odavam puit. Meister valis võimalusel pehmema puiduga puuliigi, mida on hõlpsam nikerdada. Heade töötlemisomadustega on näiteks pärnapuit, mis on toorena pehme lõigata ja treida. Ka puidu kaunis värvigamma mängis puuliigi valikul rolli. Seepärast on vaja välja selgitada, millisest puidust Ackermann oma meisterlikud skulptuurid nikerdas. Kas ta kasutas puunikerdusteks ühte või mitut puuliiki?

Võiks arvata, et küsimus on lihtne: kes ei teeks vahet näiteks kasel ja männil! Lehtede ja okaste järgi küll, aga kui neid näha ei ole? Proovigem. Kas korba järgi suudate otsustada, et juuresoleval fotol on vana sookase tüvi? Paras looduse kunstiteos tahumatagi. Sileda valge koore järgi saab ära tunda vaid noori kaski.

Paksukorbaline sookase tüvi

Järgmisel fotol on männilaua pind. No kust see välja paistab, et just männilauda on pildistatud? Õnneks sellel pildil paistab, kuigi mitte alati pole männi- ja kuusepuidul nii lihtne vahet teha. Siin foto vasemas servas liimimisjoonest paremal on püstine heledama puidu vöönd. Heledam maltspuit veidi tumedama lülipuidu kõrval on omane männile. Kui kogu heledam puiduosa altarikapi valmistamise käigus on maha lõigatud, siis pole männi ja kuuse vahe sageli nii selge. Siis aitab otsustada mikroskoop.

Männile omane heledam maltspuit veidi tumedama lülipuidu kõrval 

Kui kunstiteosest on näha selline puidupind nagu järgmisel makrofotol, siis on asjatundjale puuliik selge lähema uurimisetagi: see on tammepuit.  See puidupind on aastarõngaste mõõtmiseks siledaks tehtud, tavaliselt on puitskulptuuride tald tahumisjälgedest krobeline ja ajast tuhmunud. Tamm kuulub rõngassooneliste puude hulka, mis tähendab, et suurte soonte vööndid (pildil valgete täppide read) paiknevad aastarõngaste siseosades tüve ristlõikes samuti rõngastena. Nende järgi on hea tamme aastarõngaid eristada. Teine variant on hajussoonelised puud (näiteks pärn), mille puit paistab palju ühtlasem. Hajussoonelisi lehtpuite on raskem omavahel eristada. Pärnapuitu on palju kasutatud ka Karuse kiriku skulptuurides.

Tammepuidu ristlõige 

Karuse kiriku altarikujud on kaetud paksu värvikihiga, nii et mingit puidule iseloomulikku pinda kiriku külastajale küll näha ei ole. Värvimata puidupinda leidub vaid talla all või figuuri vaataja eest varjatud osal. Keerukad nikerdkaunistused on ühtlaselt helehalliks värvitud, mis ei luba vaid välise vaatluse järgi kindlalt öelda sedagi, kas kaunistused on valmistatud puidust, kipsist või metallist. Kui paljas silm ei aita, siis tuleb materjali kindlaksmääramiseks abiks võtta mikroskoop.

Karuse kantsli kõlaräästa irdunud ehisdetail

Puuliigi kindlaks tegemiseks oli vaja võtta puiduproovid sellistest varjatud kohtadest, mis skulptuuri eksponeerimisel näha ei jääks. Loomulikult tohib proovivõtu kahjustus olla vaid minimaalne, puiduproov tuli võtta nii väike kui võimalik. Kui väike on väike puiduproov? Euroopa puiduanatoomia netilehekülg soovitab puuliigi mikroskoopiliseks määramiseks lõigata tüve radiaalsihis 1 cm paksuse puidutüki, millest nüri noaga lõhestatakse umbes 8 × 8 mm suurune kuubik. Siinjuures on oluline, et kuubik tuleb lõhestada täpselt puidu kahe põhilõike, radiaalse ja tangentsiaalse pikilõike sihis. Täpsetest lõigetest sõltub määramise edukus.

Kuupsentimeetri puidu eemaldamine oleks Ackermanni skulptuuridele tekitanud märgatava haava. Seepärast piirdusime proovivõtul enamasti väiksema puidutükiga, kui Euroopa puiduanatoomid soovitavad. Muidugi, põhimõtteliselt saaks mõnegi puuliigi kindlaks teha ka ainult ühe ruutmillimeetri suuruse lõigu järgi, kuid nii väikeste lõikude käsitsemine on keeruline, nõuab erivahendeid.

Meie puiduproovid nägid välja sellised nagu see minigrip-kotikeses proov nr. 7 (kaks puidutükikest). Võtame neist ühe kotikesest välja ja asetame mõõduks kõrvale 2-eurose mündi. Mis puuliigiga on tegemist? Karta on, et paljalt pealevaatamisega seda kindlaks ei tee (mündil kujutatud puuliik ei ole vihje).

Proov nr. 7 Karuse altarifiguurist (Tilia ehk pärn)

Puidutükikesel tuleb üles leida puidu kolm põhilõiget (ristlõige, radiaalne ja tangentsiaalne pikilõige) ning nendest tasapindadest teha õhukesed lõiked, mis mikroskoobi all läbi paistavad ja näitavad puuliigile iseloomulikke tunnuseid. Kuidas seda täpselt tehakse, jäägu siin kirjeldamata. Igatahes avaneb mikroskoopi sisse vaadates täiesti uus ja imeväärne mikromaailm, mille olemasolu pühakute kujude ilmetesse süüvides aimatagi ei oska. Näiteks sellel mikrofotol on männipuidu radiaalne pikilõige. Iseloomulikuks tunnuseks on ellipseid või pigem lennukiaknaid meenutavad ümarkandilised aknakesed. Ei hakka lugejat koormama pildil paistvate anatoomiliste detailide nimetustega.

Männipuidu radiaalne pikilõige mikroskoobi all

See on aga pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all. Näha on valgete ringide ja ovaalidena paistvad suurte soonte ristlõiked. Ristlõikepinna jaotavad osadeks pildil rõhtsihiliselt kulgev aastarõngaste piir ja sellega risti kaks tumedat säsikiirt. Märgin veel, et mikroskoobipiltide oranžikas või pruunikas toon ei ole midagi puuliigile ainuomast, vaid tuleneb mikroskoobi valgusallikast. Pilti võib teha erinevas valguses.

Pärnapuidu ristlõige mikroskoobi all

Küll aga tuleb öelda mõni sõna selgituseks puidu määramise tulemuse täpsuse kohta. Kõneleme küll puuliigi määramisest, kuid tegelikult saab mikroskoopilise määramisega teada vaid puu botaanilise perekonna, mitte liigi. Sama perekonna lähedaste sugulasliikide puit on üksteisest mikroskoopiliste tunnuste järgi eristamatu. Näiteks hariliku männi, mägimänni ja musta männi puit on mikroskoobi all ühesugune. Kuid kui teeme kindlaks, et Karuse kiriku kantsli trepi aluslauad on männipuidust, siis väga suure tõenäosusega on need valmistatud hariliku männi puidust, kuna mägi- ja must mänd meil ei kasva. Kontekst paneb liigi paika.

Puuliikide teema lõpetuseks tehkem väike kõrvalepõige Nõo kirikusse, Pariisi ja Aafrikasse. Nõo kiriku altariseina ehtivad neli suurt apostlifiguuri said tellitud kunstnik J. Koortilt, kes pastor M. Lipu elumälestuste järgi olla teinud kujud salapärasest “Aafrika eeteri puust”, Fr. Tuglas aga kirjeldab oma reisimälestustes, kuidas J. Koort mässas Pariisis Nõo altarikujusid tammepuust välja tahudes. “Aafrika eeteripuud” ei õnnestunud Internetist ega botaanilistest teatmikest tuvastada. Väga võimalik, et tegemist on kogemata tekkinud veaga, kus kirjapildis “eebeni puu” loeti välja valesti. Kas Nõo kiriku altarifiguurid on siis valmistatud eebeni- või tammepuust? Mõlemad oleksid võimalikud. Ent Nõo kiriku suured kujud on värvitud mustaks. Eebenipuit ja tammepuit on tumedad väärispuidud, mis vähemalt praeguste arusaamade järgi ei oleks vajanud värvimist, vaid olnuksid kaunimad ehedal kujul. Nõo kiriku ühest apostlifiguurist võetud puidukillukesest selgus, et musta värvi alt paljastuv helevalge puit ei ole ei eebeni- ega tammepuit.